Vikipeedia

Yves Klein: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
Helekal (arutelu | kaastöö)
604 muudatust
Resümee puudub
5. rida:
 
=== 1928–1953 ===
Yves Klein sündison sündinud 28. aprillil 1928 Prantsusmaal Nice'is. Tema vanemad Fred Klein ja Marie Raymond olid mõlemad kunstnikud: isa viljeles [[maastikumaal|maastikumaali]] ja ema oli üks informalismi (''l'art informel'') kunstisuuna esindajaid. Samuti oli Marie Raymond tuntud kunsti- ja kirjandusmaailma esindajatele korraldatud õhtute poolest, mida ta viis läbi Pariisis aastatel 1946–1954.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.yvesklein.com/en/biographie-longue/|Pealkiri=www.yvesklein.com|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> Aastatel 1944–1946 õppis Klein koolides École Nationale de la Marine Marchande ja École Nationale des Langues Orientales. 1947 alustas ta judotreeninguid, mille käigus tutvus tulevaste eluaegsete sõprade poeet Claude Pascali ja kunstnik Armaniga. Sel perioodil alustas ta ka katsetusi, mille tulemusena sündis "Monotoone vaikuse sümfoonia" ehk "Monotone-Silence Symphony", mis kujutab endast ühest pikast noodist ja sellele järgnevast pikast pausist koosnevat muusikalist kompositsiooni.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=93}}</ref> Seda heliteost on nähtud kui võrdkuju monokroomsetele maalidele.
 
Aastatel 1944–1946 õppis Klein koolides École Nationale de la Marine Marchande ja École Nationale des Langues Orientales. 1947. aastal alustas ta judotreeninguid, mille käigus tutvus tulevaste eluaegsete sõprade poeet Claude Pascali ja kunstnik Armaniga. Sel perioodil alustas ta ka kunstilisi katsetusi, mille tulemusena sündis "Monotoone vaikuse sümfoonia" ("Monotone-Silence Symphony"), mis kujutab endast ühest pikast noodist ja sellele järgnevast pikast pausist koosnevat muusikalist kompositsiooni.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=93}}</ref> Seda heliteost on nähtud kui võrdkuju monokroomsetele maalidele.
1948. aasta septembris reisis Klein Itaaliasse ja sealt tagasi kodumaale, kust 18. novembril lahkus sõjaväeteenistuse läbimiseks Saksamaale. Olles täitnud oma sõjaväelised kohustused, läks Klein 1950. aastal koos sõbra Claude Pascaliga Inglismaale. Londonis asus ta tööle raamivalmistaja Robert Savage'i juures. Järgmisena viisid teed Kleini ja ta sõbra Iirimaale, kus nad hakkavad võtma ratsutamistunde. 1949. ja 1950. aastatel tegi ta ka oma esimesed monokroomid, kasutades guašši, pastelli, paberit ja pappi, ning seadis nendest üles ka väikese väljapaneku oma toas enda sõpradele.<ref name=":0" />▼
 
▲1948. aasta septembris reisis Klein Itaaliasse ja sealt tagasi kodumaale, kust 18. novembril lahkus sõjaväeteenistuse läbimiseks Saksamaale. Olles täitnud oma sõjaväelised kohustused, läks Klein 1950. aastal koos sõbra Claude Pascaliga Inglismaale. Londonis asus ta tööle raamivalmistaja Robert Savage'i juures. Järgmisena viisid teed Kleini ja ta sõbra Iirimaale, kus nad hakkavadhakkasid võtma ratsutamistunde. 1949. ja 1950. aastatel tegi ta ka oma esimesed monokroomid, kasutades guašši, pastelli, paberit ja pappi, ning seadis nendest üles ka väikese väljapaneku oma toas enda sõpradele.<ref name=":0" />
1951 reisis Klein Hispaaniasse kavatsusega õppida hispaania keelt. Seal olles õpetas ta kohalikele nii prantsuse keelt kui ka judot. Oktoobris kolis ta Pariisi ja hakkas planeerima reisi Jaapanisse. 1952. aasta septembris ta sinna laevaga ka jõudis ning veetis seal kokku 15 kuud. Jaapanis olles jagas ta oma aega judo ja prantsuse keele tundide vahel, mida ta andis nii jaapanlastele kui ka ameeriklastele. 1953. aasta jaanuaris saavutas ta judos musta vöö taseme. Koos sõbra Harold Sharpiga hakkasid nad tegema dokumentaalfilme judost, kus erinevad Jaapani meistrid judovõtetega üles astuvad. Samuti kirjutas Klein sel ajal ka judoraamatut. Detsembri lõpus lahkus ta Jaapanist ja suundus Pariisi, kuhu jõudis 1954. aasta veebruaris.▼
 
▲1951. aastal reisis Klein Hispaaniasse kavatsusega õppida hispaania keelt. Seal olles õpetas ta kohalikele nii prantsuse keelt kui ka judot. Oktoobris kolis ta Pariisi ja hakkas planeerima reisi Jaapanisse. 1952. aasta septembris ta sinna laevaga ka jõudis ning veetis seal kokku 15 kuud. Jaapanis olles jagas ta oma aega judo ja prantsuse keele tundide vahel, mida ta andis nii jaapanlastele kui ka ameeriklastele. 1953. aasta jaanuaris saavutas ta judos musta vöö taseme. Koos sõbra Harold Sharpiga hakkasid nad tegema dokumentaalfilme judost, kus erinevad Jaapani meistrid judovõtetega üles astuvad. Samuti kirjutas Klein sel ajal ka judoraamatut. Detsembri lõpus lahkus ta Jaapanist ja suundus Pariisi, kuhu jõudis 1954. aasta veebruaris.
 
=== 1954–1957 ===
Pärast Euroopasse naasmist võttis Klein vastu õpetaja ja juhendaja töökoha [[Hispaania]] judoföderatsioonis [[Madrid]]is. 1954. aasta novembris avaldas ta kataloogi "Yves Peintures", mis koosnes monokroomide kollektsioonist. Iga monokroom esindas mingit linna, kus ta oli elanud. Monokroomide eessõna koosneb teksti asemeleasemel mustadest joontest, mille autor on Claude Pascal. Detsembri alguses pöördus Klein tagasi Pariisi, kuhu ta ka pidama jäi.<ref name=":1" />
 
1955. aastal keeldusid abstraktsele kunstile pühendatud näituse "Salon des Nouvelles Réalités" korraldajad esitlemast Kleini monokroomi "Expression du monde de la couleur mine orange". Siiski pälvis ta oma esimese avaliku isikunäituse "Yves Peintures" Club des Solitaires'i ruumides, kus esitles suuri monokroome erinevates värvides.<ref name=":1" /> 1956. aasta 21. veebruarist kuni 7. märtsini toimus Colette Allendy galeriis näitus "Yves: Propositions monochromes". Sel aastal sai temast ka Püha Sebastiani vibulaskja ordu rüütel. 4.–21. augustil osales ta koos Jean Tinguelyga esimesel avangardkunsti festivalil Marseille's.<ref name=":1" /> Sel aastal avastas Klein oma signatuurvärvi ultramariinsinise, mida hakati hiljem kutsuma rahvusvaheliseks Kleini siniseks ehk ''International Klein Blue'' (IKB).<ref name=":0" />
 
1956. aasta 21. veebruarist kuni 7. märtsini toimus Colette Allendy galeriis näitus "Yves: Propositions monochromes". Sel aastal sai temast ka Püha Sebastiani vibulaskja ordu rüütel. 4.–21. augustil osales ta koos Jean Tinguelyga esimesel avangardkunsti festivalil Marseille's.<ref name=":1" /> Sel aastal avastas Klein oma signatuurvärvi ultramariinsinise, mida hakati hiljem kutsuma rahvusvaheliseks Kleini siniseks (''International Klein Blue'' (IKB)).<ref name=":0" />

1957. aastal jõudsid Kleini tööd paljudele näitustele. Jaanuaris toimus Milanos Apollinaire'i galeriis näitus "Epoca Blu", mis koosnes üheteistkümnest samasuurusest sinisest monokroomist ühes ruumis. Järgnenud kuudel võis Kleini loomingut leida Iris Clerti galeriist Pariisis, kus ta teatas ühtlasi ka sinise ajastu algusest, mida tähistataksetähistati 1001 sinise õhupalliga.

Colette Allendy galeriis esitles Klein mitmeid töid, mis tutvustavad tema loomingu tulevikusuunda: skulptuur, keskkond, puhtad pigmendid, ekraan, "Ühe minuti tulemaal" (One-Minute Fire Painting (M041)). Düsseldorfis toimus Alfred Schmela galeriis näitus "Yves, monochrome proposals" ja sama väljapanek jõudis ka Londonisse Gallery One’i. Suve jooksul tutvus Klein kunstnik Rotraut Ueckeriga, kellest sai tema assistent ja hiljem ka abikaasa.
 
=== 1958–1960 ===
23. rida ⟶ 29. rida:
1959. aasta alguses pidas Klein kõne Jean Tinguely näitusel Schmela galeriis [[Düsseldorf]]is, kus rääkis kunstnikevahelisest koostööst. Märtsis võttis ta osa näitusest "Vision in Motion-Motion in Vision" ("Nägemus liikumises – liikumine nägemuses"). Juuni alguses pidas Klein [[Pariisi Ülikool|Sorbonne'i ülikoolis]] loengu kunsti arengust immateriaalsuse suunas, loeng kandis nime "The Evolution of Art Towards the Immateriality". Sellel kuul toimus Iris Clerti galeriis käsnaskulptuuride näitus, mis kandis nime "Bas Reliefs in a forest of sponges". Aasta lõpus osales ta ka Gelsenkircheni teatri avamisel, mille fuajee oli kaunistatud Kleini monumentaalsete sinist värvi poolpehmete reljeefidega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=94}}</ref>
 
1960. aasta veebruaris esitles Klein oma uusi katsetusi. Ta kattis ühe modelli sinise värviga ja lasi tal oma keha jäljendi kanda suurele lõuendile. Seda eksperimenti olid tema kodus tunnistamas Pierre Restany, Rotraut Uecker ja Udo Kultermann. Restany hakkas nähtut nimetama antropomeetriaks. Märtsi alguses näitas Klein antropomeetriat esmakordselt avalikult, esitades seda valitud publikule Kaasaegse Kunsti Galeriis (Galerie d'Art Contemporain) Pariisis. Sessioon algas "Monotoonse vaikuse sümfooniaga", mida esitasid kolm viiulit, kolm tšellot ja kolm koorilauljat. Kolm paljast modelli tulid lavale ja moodustasid oma siniseks värvitud kehadega lõuendile jäljed. Kogu esitus toimus Kleini juhendamisel.

16. aprillil avaldas Pierre Restany Milanos teksti pealkirjaga "Uusrealistid", mis tegi ülevaate Apollinaire'i galeriis toimuvatest kollektiivsetest näitustest, millest ka Klein osa võttis. Hiljem on kriitikud pidanud seda teksti uusrealismi liikumise manifestiks.

Oktoobris sai uusrealismi liikumine Kleini korteris ametliku alguse, kui grupp kunstnikke Pierre Restany koostatud rühmituse liitumisseadusele allkirja annabandis.<ref name=":0" /> 1960. aastal patenteeris Klein rahvusvahelise Kleini sinise.
 
=== 1961–1962 ===
1961. aastal toimus Kleini loomingu retrospektiiv Haus Lange muuseumis Krefeldis, [[Saksamaa]]l. Samuti leidis aset tema esimene isikunäitus New Yorgis Leo Castelli galeriis. Klein tegi sel aastal ka koostööd arhitekt Claude Parentiga. Ühiselt disainiti Chaillot' paleele purskkaevud veest ja tulest.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/yves-klein|Pealkiri=www.guggenheim.org|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
 
1962. aasta 21. jaanuaril abiellus Yves Klein Rotraut Ueckeriga. Sel aastal võttis Klein oma sõprade Armani, Raysse'i ja Pascali kipsvormid, et neist portreereljeefid teha. Samuti võttis ta osa Pariisi dekoratiivkunsti muuseumis toimuvast näitusest "Antagonismid 2, objekt".

Mais külastas ta Cannes'i filmifestivali, kus näidati Gualtiero Jacopetti filmi "Mondo Cane". Stseen, milles Klein pidi olema, onoli filmist välja lõigatud ja "Monotoonse vaikuse sümfoonia" on asendatud poplauluga. Sel õhtul tabas teda esimene südameatakk., Samalsamal kuul tabasveel teda ka järgmine südameatakkjärgminegi. Yves plaanis koos Sacha Sosnoga tulevaseks septembriks filmi "Blue-Blue" võtteid, kuid paraku ta neid kunagi teostada ei jõuajõudnud. 6. juuni hommikul seiskus Kleini süda pärast järjekordset südameatakki. Kaks kuud hiljem, 6. augustil, sündis Nice'is tema poeg Yves Amu Klein.<ref name=":0" />
 
== Looming ==
 
=== Monokroomid ===
Otsus kasutada värvi kui puhast vormi ja vabalt hõljuva tundlikkuse väljendust, tuli väga varases puntikspunktis Kleini karjääris, kutsudes teda hülgama jooni ja piirama kontuure kui vangistust formaalsetes ja psühholoogilistes probleemides ning tuginema ainult vaimu tajumisele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=8}}</ref> Kuigi tema esimesed monokroomid olid valminud juba 1949. ja 1950. aastal, siis avalikkuse ette tõi ta need 1954. aastal. Kollektsioon kandis pealkirja "Yves Peintures" ja koosnes eri värvi monokroomidest, mis kõik esindasid ühte linna, kus Klein eelmisteeelnevate aastate jooksul oli elanud. 1955. aastal valmis monokroom "Expression du monde de la couleur mine orange", mille "Salon des Nouvelles Réalités"' komitee tagasi lükkas, soovitusega lisada teosele teine värv, punkt või joon, mis seda täiendada võiksidvõiks. Kuid Yves jäi endale kindlaks, tundes, et puhas värv siiski esindab temas miskit.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah.|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=11}}</ref>
 
=== Sinine periood ===
1957. aastal sisenes Klein sinisesse perioodi, avastades enda jaoks värvi, millest sai kunstniku kuulsaim tunnusmärk.: ''International Klein Blue (IKB)'' – ultramariinsinine, mille Klein saavutas keemiliste ühendite abil. Klein oli inspireeritud looma IKB pärast otsinguid leidmaks sinist tooni, mis tõhusalt avaks lõputu tühja ruumi, hävitades maa ja taeva jagunemise. 1960. aastal ta selle värvi ka patenteeris.

1957. aastal korraldas ta Apollinaire'i galeriis näituse "Epoca Blu", mis koosnes üheteistkümnest ühesuurusest ja sama tehnikaga valminud sinisest monokroomist, mida eristasid ainult erinevad hinnasildid. Tegu oli suure õnnestumisega. Kuid mõeldeskõige Kleini suurtele monokroomidele, siisolulisemad polnudki kõige olulisemad ehk monokroomid ise, vaid sinise värvi ambitsioonikas funktsioon. Pildid oli nii tugevalt sinisest värvist immutatud, et lõid piiramatu ruumilisuse mõju.<ref>{{Raamatuviide|autor=Holzwarth, Hans Werner|pealkiri=Modern Art 1870–2000: Impressionism to Today|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=454}}</ref>

1950. aastate lõpul lisas ta oma monokroomidele naturaalsed käsnad. Värvist küllastunud käsnad lisavadlisasid piltidele justkui uue kehalise oleku. Värvist imbunud käsnadest tegi ta ka 1959. aastal Iris Clerti galeriis näituse "Bas Reliefs in a forest of sponges".
 
=== Tühjus ===
1958. aastal korraldas Klein Iris Clerti galeriis näituse, kus ta otsustas esitleda mitte miskit ehk tühjust. Ta eemaldas väikesest galeriiruumist kogu mööbli ning veetis nelikümmend kaheksa tundi seda ruumi valgeks värvides. Üle 3000 külastaja väisas näitust, sisenedes tühja ruumi kas individuaalselt või väikestes gruppides. Külastajatele pakuti siniseid kokteile, mis olid spetsiaalselt näituse jaoks valmistatud. Kokkuvõttes möödus kogu näitus väga edukalt ja publik tundis end inspireeritult idee värskusest inspireeritult.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=32}}</ref>
 
=== Antropomeetriad ===
1958. aastal hakkas Klein kasutama paljaid modelle "elusate pintslitena", kattes nad värviga ja juhendades neid oma värvist keha vastu lõuendit suruma. 1960. aasta veebruaris esitas Klein seda vaatemängu Pierre Restany, Rotraut Ueckeri ja Udo Kultermanni silme all. Restany andis nähtule nimeks antropomeetria. Naise keha vormid olid vähendatud torso ja reiteni ning oligi sündinud antropomeetriline sümbol ehk inimese proportsioonide kaanon.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=54}}</ref>

Esimene galerii esitlus antropomeetriast toimus 1960. aastal Pariisis Kaasaegse Kunsti Galeriis. Kogu etteaste kujutas endast tõelist vaatemängu, mis algas "Monotoonse vaikuse sümfoonia" esitamisega kolme viiuli, kolme tšello ja kolme koorilaulja poolt. Seejärel sisenesid kolm alasti naist koos värvipangedega. Klein asus naisi katma sinise värviga ning juhendas nad seejärel lõuendini, kuhu nad oma jälje pidid jätma. Etendus, demonstreerides, kuidas sensuaalsust saab kunstiloomingu käigus sublimeerida, tekitas publikus peaaegu et maagilise teadmatuse. Pärast seda sündmust valmistas Yves üle 150 antropomeetria paberil ja umbes 30 tükki siidil. Tööd erinesid suuruse, tehnika ja vormi poolest. Teose morfoloogia sõltus kaasatud modelli anatoomiast, temperamendist ja emotsionaalsest seisundist.
 
=== Kuld ja tulemaalingud ===
1960. aastal ilmusid Kleini monokroomidesse, skulptuuridesse ja käsnreljeefidesse uued värvid. Kõige suurema väljakutse esitas talle kuld, millega töötamiseks vajalikke tehnikaid õppis ta juba 1949. aastal Londonis. Esimene kullast monokroomide esitlus toimus 1960. aastal Pariisis dekoratiivkunsti muuseumis. Kulla kõrvale hakkas ta asetama ka sinist ja roosat värvi, millest sündis kolme värvi kombinatsioon, mis kunstniku sõnul on tuletatud tuleleegi südames esinevatest värvidest.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=70}}</ref> Klein hakkas tulele otsima kohta ka oma loomingus. Nii sündis 1961. aastal tulemaalingute seeria, mille käigus põletas Klein leegiheitjaga lõuenditele figuure.
 
== Pärand ==
Yves Klein oli kahtlemata 1950.–1960. aastate Euroopa kunstielu radikaal, kelle looming ja elustiil sümboliseerib tänini prantsuse avangardi irriteerivat hoiakut kodanliku publikuga suhtlemisel ja kaasajale kiirelt reageerivate uute käitumisstrateegiate ja retoorikate plahvatuslikku arengut. Tal õnnestus elektriseerida kogu Pariisi kunstielu, hinnates kiirelt ümber hingematva kiirusega traditsioonilise kunsti väärtused.

Tänapäeval seostub tema nimi eeskätt värviliste monokroomidega, intensiivse sinise tooniga, mida tuntakse rahvusvahelise Kleini sinisena, ja värviga kaetud modellide kehadega kaunistatud lõuenditelelõuenditega. Oma lühikese elu jooksul suutis ta luua märkimisväärse pärandi, mis sai eeskujuks ''performance''-kunsti ja minimalismi tekkele.

Kleini loomingu mõjukust iseloomustavad ka kõrged hinnad, millega tema teoseid on kunstiturul ostetud. Näiteks 2013. aastal osteti tema skulptuur, mis on valmistatud sinise pigmendiga immutatud naturaalsetest käsnadest, 22 miljoni dollariga. Tema monokroomide puhul on teoste hinnad varieerunud 4–21 miljoni dollari vahel. 2006. aastal kuulus Kleini teos "RE 46" viie kõige kallimalt müüdud kunstiteose hulka.
 
==Viited==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Yves_Klein"