Fiat-raha: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub Märgised: tekstilink teise vikisse Visuaalmuudatus |
|||
33. rida:
[[Fail:US Historical Inflation Ancient.svg|pisi|Inflatsiooni-deflatsiooni rütm alates pangandusel põhineva rahasüsteemi tekkest. Ameerika Ühendriikides]]
Kui keskpank ja erapangad nõuavad laenuna väljastatud raha eest intressi tasumist, siis küsivad nad turult tagasi rohkem raha, kui sinna on välja antud. Probleemid tekivad sellest, et raha ei paljune! Seega nõudes turult tagasi rohkem raha, kui sinna välja anti, tekitatakse likviidsuskriis. Kui pangad tegutsevad koordineeritult, s.t väljastavad üheaegselt palju krediiti, siis põhjustab see perioodiliselt korduvaid majandusbuume (raha üleküllus) ja likviidsuskriise. Seda väidet ilmestab suurepäraselt juuresolev pilt Ameerika Ühendriikide rahasüsteemi ajaloost.
[[Fail:
Kui riigi rahasüsteemi valitsejad tahavad piirata likviidsuskriisi mõju majandusele ja seeläbi pehmendada majanduse tsüklilisest arengust tulenevaid probleeme, siis peavad nad kogu aegraha juurde trükkima. See aga tähendab, et katteta raha hulk kasvab ning see omakorda põhjustab raha väärtuse vähenemise – inflatsiooni. Vaadates juuresolevat diagrammi näeme, et alates riikidevahelise Bretton Woodsi lepingu sõlmimisest 1944. aastal, kadus deflatsioon ning dollarite kogus rahaturul hakkas järjekindlalt kasvama ning muutus eriti kiireks peale sama lepingu tühistamist 1971. aastal.
[[Fail:ECB-Balance-Sheet-until-November-2018-768x504.png|pisi|Euroopa Keskpanga bilansimahu muutumine peale 2008. aastal alanud ülemaailmset likviidsuskriisi ]]
42. rida:
Nagu juuresolevalt diagrammilt ilmneb, on kriisieelsest 2008. aastast peale on Föderaalreservi rahaemissioon kasvanud maksimaalselt 5 korda. 2019 aasta lõpu seisuga on see algupärasest ikka veel 4,5 korda suurem – s.t võlakirjade sisseostu kaudu on turule paisatud 4,5 korda rohkem raha, kui seda oli enne kriisi. Samasugune pilt ilmneb ka juuresolevalt Euroopa Keskpanga bilansimahtu kirjeldavalt diagrammilt – kriisieelse perioodiga võrreldes on fiat-raha kogus turul kokku kasvanud 4,5 korda. Eriti kiire katteta raha hulga kasv algas 2015. aasta märtsis, mil EKP alustas „kvantitatiivse lõdvendamise programmi“<ref>http://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/eu-affairs/20150320STO36308/kvantitatiivne-lodvendamine-mida-soovib-ekp-sellega-saavutada</ref> mahus, mis vastaks u 250 eurole iga eurotsooni inimese kohta ühes kuus ja kuna see jätkus ka 2019. aastal, siis on nüüdseks emiteeritud juba iga inimese kohta vähemalt 12 000 eurot. Ja seda olukorras, kus tootmine ei ole ületanud veel kriisieelset mahtu. Kogu nimetatud raha laenati erapankadele intressivabalt, kuid kuna erapangad laenavad selle välja intressi eest, siis võib arvata, et järgmise rahanduskriisi mastaap ületab vastavalt eelmise kriisi oma mitmekordselt.
Vastavaid näiteid olukordadest, kus riikide keskpangad on hakanud raha kontrollimatult emiteerima võib tuua nii ajaloost kui ka tänapäevast. Euroopa ajaloost on tuntuimad näited fiat-raha odavnemisest [[Weimari Vabariigi hüperinflatsioon]] 1923. aastal ning peale II maailmasõda Ungari [[forint|forindi]] väärtuse sulamisest. Viimaste aastakümnete tuntuim näide on [[Zimbave dollar|Zimbabwe dollar]]i väärtuse vähenemisest peale riigi iseseisvumist ning selle hüperinflatsioonist aastatel 2000–2008 ning Venezuela [[bolivar]]i väärtuse kadumine.
== Vaata ka ==
| |||