Barbara Juliane von Krüdener: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Anuvink (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Anuvink (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
9. rida:
== „Valérie“ ja muu kirjanduslik tegevus ==
[[Pilt:Alexander Stakhiev by D.Levitsky (1818, priv.coll).jpg|pisi|Dmitri Levitski (1735–1822) portreel hoiab Aleksandr von Stakijev käes „Valérie“ köidet (1818).]]
„Valérie“ ilmus aastal 1804 Pariisis. See on tinglikult autobiograafiline kiriromaan, mille aluseks on Aleksander von Stakijevi arumumine Barbara von Krüdenerisse. Romaanis armub noor erasekretär Gustave de Linar oma ülemuse noorde abikaasasse Valérie’sse. Samuti nagu Barbara elus, on tegemist lõunamaaga, rasedusega, platoonilise armastusega. Enamus kirju on kirjutanud de Linar Itaaliast oma põhjamaal elavale sõbrale Ernestile. Mõned kirjad on ka tema sõbra vastused.<ref name="Krüdener">[Krüdener, Barbara Juliane von. 1804. Valerie ehk Gustav de Linari kirjad Ernest de G...le. Eesti Raamat, Tallinn 2003.]</ref>
 
Väga jõuline oli romaani turunduskampaania: Barbara ise ja tema toaneitsid käisid mööda kauplusi ja nõudsid Valérie-käekotte, Valérie-kleite, Valérie-salle. Nõudlus tekitati juba enne romaani ilmumist. Romaanist sai bestseller, kogu Euroopa luges seda, seda tõlgiti mitmesse keelde. Eesti keeles ilmus see aastal 2003.
Aleksander Puškin on oma „Jevgeni Oneginis“ pannud Tatjana lugema just „Valérie’d“, noore de Linari sõnu. Adam Mickiewiczi draamapoeemis „Dziady“ loeb kangelanna samuti just seda romaani.<ref name="Sachris" />
 
Lisaks „Valérie’le“ on Krüdener kirjutanud ka „Mõtted ja maksiimid“ (1802), „Aleksei ehk Vene soldati lugu“ (1797), autobiograafilise jutustuse „Algithe“, kolmeks jalutuskäiguks jagatava „Schönhoffi lossiaia kirjeldus“ (1799) ja „La Cabane des Latarniers“. Neid ei ole eesti keelde tõlgitud. <ref name="Põder">[Põder, Rein. 2003. Viitina Paruness ja tema romaan. Valerie. Eesti Raamat, Tallinn, lk 243-261.]</ref>
 
== Usku pöördumine ==
21. rida:
 
1804 – 1815 oli Barbara pidevalt reisimas, ta kohtus paljude mõjukate aadlikega, aga ka teistsugusesse kihti kuuluvate inimestega. Tema asutatud näljahädaliste abistamist ei kiidetud heaks, kardeti, et see kõigutab ühiskonda, teda sunniti pidevalt erinevatest kohtadest lahkuma.
Teel Pariisist Riiga aastal 1817 lasi Barbara ennast maalida Caroline Bardual kaks portreed. <ref name="Untera">[Untera, Anne. 2010. Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdeneri portree lugu. https://ktu.artun.ee/articles/2012_1_2/ktu_21_1_247-260_untera.pdf]</ref>
 
== Püha Liit ja Alexander I ==