Barbara Juliane von Krüdener: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Alexander Stakhiev by D.Levitsky (1818, priv.coll).jpg|pisi|Dmitri Levitski (1735–1822) portreel hoiab Aleksandr von Stakijev käes „Valérie“ köidet (1818).]]

„Valérie“ ilmus aastal 1804 Pariisis. See on tinglikult autobiograafiline kiriromaan, mille aluseks on Aleksander von Stakijevi arumumine Barbara von Krüdenerisse. Romaanis armub noor erasekretär Gustave de Linar oma ülemuse noorde abikaasasse Valérie’sse. Samuti nagu Barbara elus, on tegemist lõunamaaga, rasedusega, platoonilise armastusega. Enamus kirju on kirjutanud de Linar Itaaliast oma põhjamaal elavale sõbrale Ernestile. Mõned kirjad on ka tema sõbra vastused.<ref>2</ref>

Väga jõuline oli romaani turunduskampaania: Barbara ise ja tema toaneitsid käisid mööda kauplusi ja nõudsid Valérie-käekotte, Valérie-kleite, Valérie-salle. Nõudlus tekitati juba enne romaani ilmumist. Romaanist sai bestseller, kogu Euroopa luges seda, seda tõlgiti mitmesse keelde. Eesti keeles ilmus see aastal 2003.

Aleksander Puškin on oma „Jevgeni Oneginis“ pannud Tatjana lugema just „Valérie’d“, noore de Linari sõnu. Adam Mickiewiczi draamapoeemis „Dziady“ loeb kangelanna samuti just seda romaani.

Lisaks „Valérie’le“ on ta kirjutanud ka väiksemaid asju: „Eliza“, „Alexis“ ja pikema „La Cabane des Latarniers“. Neid ei ole eesti keelde tõlgitud.

== Usku pöördumine ==

[[Fail:Juliane von Krüdener.jpg|pisi]]