Erinevus lehekülje "Barbara Juliane von Krüdener" redaktsioonide vahel

resümee puudub
== Abielu ==
[[Fail:KauffmannKruedener.jpg|pisi|Barbara von Krüdener poeg Pauliga]]
17-aastaselt, 1782. aasta suvel abiellus preili Vietinghoff Vene riigi teenistuses töötava diplomaadist vabahärra Burkhard Alexis Constantin von Krüdeneriga, kes oli temast 20 aastat vanem ning kaks korda abielus olnud ja lahutatud. Barbara sai võõrasemaks von Krüdeneri esimesest abielust sündinud tütrele Sophiele. Kaasavaraks sai Barbara Kosse ehk Viitina mõisa. Esimesed abieluaastad veedeti Miitavis (Jelgavas), kus parun oli Vene saadikuks Kuramaal. 1784. aastal sündis poeg Paul (1784-1858), kes sai nime ristiisa troonipärija Pauli (1754-1801) järgi. Samal aastal nimetati parun von Krüdener Vene saadikuks Veneetsiasse. Noor proua armus lõunamaasse, Veneetsia ellu maskiballide, lõunamaa ööde, inimeste ja loodusega. Veneetsias armus Barbarasse paruni erasekretär aadliperekonnast pärit Aleksander von Stakijev. Tegemist oli platoonilise suhtega, mis on aluseks romaanile „Valérie“. Ringreisil Itaalias peatuti pikemalt Roomas ja Angelika Kauffmann maalis portree noorest emast ja tema pojast, mis ripub Louvre´is. 1787. aastal määrati von Krüdener Venemaa saadikuks Kopenhaagenisse. Samal aastal sündis tütar Julie (1787-1865). Põhjamaine elu ei meeldinud saadikuprouale ja nii suundus ta Prantsusmaale närvihaigust ravima. Raviga ilmselt ei tegeletud, küll aga nauditi elu Pariisis. Barbara von Krüdener tutvus Barthélemy, Bernardin de Saint-Pierre’iga. Luksuslikust elust Pariisis annab märku see, et lahkudes jäi ta Marie-Antoinette’i õmblejannale võlgu hiiglasliku summa - 20 000 franki. 1790-1791 peatus Barbara Montpellier’is ja Barègesi kuurordis, kus võlus seltskonda muuhulgas sallitantsuga ja tutvus tragunileitnant Frégeville’iga. Neil oli kirglik armuromaan, mistõttu Barbara soovis oma mehelt lahutust. Barbara alustas reisi Kopenhaagenisse. Ta jõudis Rödbysse, kus haigestus ilmselt kopsupõletikku. Seal külastas teda abikaasa, kes keeldus lahutusest ja andis talle korralduse sõita Riiga. 1792-1793 viibiski Barbara von Krüdener Riias, käis 1792 aasta kevadel Peterburis, kus haigestus tema isa, kes suri tema käte vahel. Neil aastatel käis Barbara von Krüdener ka Viitinas, kus edendas haridust ja lasi lastele teha rõugetevastased kaitsepookimised. 1793 määrati Burckhard A. von Krüdener saadikuks Berliini. Barbara von Krüdren järgnes talle, kuid mitte kauaks. Ta reisis Leipzigisse, Riiga, külastas Viitinat. Ta viibis ka Šveitsis, kus tema reisimiste ajal olid proua Armand’i hoole all tema lapsed. Šveitsis elavat Prantsusmaa emigrantide seltskonda võlus tema painduv vaim, säravad silmad, blondid lokid ja kuulus sallitants Ta tutvus seal Mme de Staëli, Chateaubriandi ja teiste kuulsate kirjanikega. Samuti tutvus ta Šveitsis pastor Kellneriga, kes jäi tema kauaaegseks kaaslaseks. Veel kord naases ta mehe juurde, kuid lahkus taas Šveitsi. 1802. aastal Burckhard A. von Krüdener suri Berliinis, kuid Barbara von Krüdener ei osalenud matustel.<ref>1</ref>
== „Valérie“ ja muu kirjanduslik tegevus ==
[[Pilt:Alexander Stakhiev by D.Levitsky (1818, priv.coll).jpg|pisi|Dmitri Levitski (1735–1822) portreel hoiab Aleksandr von Stakijev käes „Valérie“ köidet (1818).]]
„Valérie“ ilmus aastal 1804 Pariisis. See on tinglikult autobiograafiline kiriromaan, mille aluseks on Aleksander von Stakijevi arumumine Barbara von Krüdenerisse. Romaanis armub noor erasekretär Gustave de Linar oma ülemuse noorde abikaasasse Valérie’sse. Samuti nagu Barbara elus, on tegemist lõunamaaga, rasedusega, platoonilise armastusega. Enamus kirju on kirjutanud de Linar Itaaliast oma põhjamaal elavale sõbrale Ernestile. Mõned kirjad on ka temstema sõbra vastused. Kiriromaanid olid sel ajal väga populaarsed, tuntuim neist oli 1774. aastal avaldatud Johann Wolfgang von Goethe "Noore Wertheri kannatused", kusjuures Goethe oli üks „Valérie“ halastatumaid kriitikuid.
Väga jõuline oli romaani turunduskampaania: Barbara ise ja tema toaneitsid käisid mööda kauplusi ja nõudsid Valérie-käekotte, Valérie-kleite, Valérie-salle. Nõudlus tekitati juba enne romaani ilmumist. Romaanist sai bestseller, kogu Euroopa luges seda, seda tõlgiti mitmesse keelde. Eesti keeles ilmus see aastal 2003.
 
Väga jõuline oli romaani turunduskampaania: Barbara ise ja tema toaneitsid käisid mööda kauplusi ja nõudsid Valérie-käekotte, Valérie-kleite, Valérie-salle. Nõudlus tekitati juba enne romaani ilmumist. Romaanist sai bestseller, kogu Euroopa luges seda, seda tõlgiti mitmesse keelde. Eesti keeles ilmus see aastal 2003.
 
Aleksander Puškin on oma „Jevgeni Oneginis“ pannud Tatjana lugema just „Valérie’d“, noore de Linari sõnu. Adam Mickiewiczi draamapoeemis „Dziady“ loeb kangelanna samuti just seda romaani.
Lisaks „Valérie’le“ on ta kirjutanud ka väiksemaid asju: „Eliza“, „Alexis“ ja pikema „La Cabane des Latarniers“. Neid ei ole eesti keelde tõlgitud.<ref>1</ref>
 
== Usku pöördumine ==
[[Fail:Juliane von Krüdener.jpg|pisi]]
43

muudatust