Sooline palgalõhe: erinevus redaktsioonide vahel

Kõrge sooline palgalõhe peegeldab ühelt poolt soostereotüüpseid eriala- ja ametivalikuid ning soolist segregatsiooni tööturul. Mehed on koondunud sageli sektoritesse, kus on kõrgem palgatase (nt finantssektor, ITK-sektor) ning naised pigem madalamalt tasustatud sektoritesse (haridus, tervishoid). Suurim palgalõhe oli 2017. aastal finantssektoris, kus see küündis 38,2%-ni (Statistikaamet, 2018). 2010. aastal töötas Eestis kõikidest naistest juhtival positsioonil 8%, meestest 14% ning madalamalt tasustatud ametikohtadel oli hõivatud ligi kolmandik Eesti naistest (32%) ning vaid 15% meestest.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=|url=https://blog.stat.ee/2014/06/27/mida-tahendab-naise-madalam-palk/|pealkiri=Mida tähendab naise madalam palk?|väljaanne=Eesti Statistika|aeg=27.06.2014|vaadatud=}}</ref>

Lisaks sellele on Eestis ebavõrdne ka samal ametikohal töötavate naiste ja meeste palk. Naisjuhtide palk on 17% meesjuhtide omast madalam, naissoost teenindus- ja müügitöötajad teenivad 20% väiksemat palka kui mehed ning lihttööliste seas on palgaerinevus 25%. Nii üldhariduskoolides kui ülikoolides teenivad naisõpetajad ja -lektorid 29% madalamat palka kui mehed ning naisarstid saavad meesarstidest 24% väiksemat palka.<ref name=":0" /> Suurim palgalõhe oli 2017. aastal finantssektoris, kus see küündis 38,2%-ni (Statistikaamet, 2018). Lisaks soolisele segregatsioonile peegeldab palgalõhe sektorite sees ka vertikaalset segregatsiooni ehk meeste paigutumist karjääriredeli tippu. Kunstlikke takistusi ja nähtamatuid tõkkeid, mis piiravad naiste juurdepääsu kõrgetasemelistele otsustusprotsessidele ja juhtivatele positsioonidele nimetatakse [[Klaaslagi|klaaslae efektiks]].