Teatrikriitika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
72. rida:
'''Kultuur [[Eesti Rahvusringhääling|ERR]]''' – Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal loodi aastal 2013 ning sellest ajast ilmub seal ka teatrikriitikat. Üksnes online-meediana ei ole neil otseselt arvustustele mahupiiranguid, kuid sageli jäävad need siiski päevalehekriitika tähemärkide piiresse. Peamisteks kirjutajateks on [[Kadi Herkül]] (Tallinna teatrielu) ja [[Mihkel Truman]] (Tartu teatrielu)
'''Teatriblogid''' – teatriblogide buumiaeg jäi nullindatesse ja aktiivsete blogijate jõud on umbes aastaks 2012 raugenud. Teatriblogisid on lähemalt vaadelnud Andreas W<ref name="0CcwX" />, [[Meelis Oidsalu]]<ref name="SMEQq" /> ja Tambet Kaugema<ref name="7lByM" />. Blogitekstidele on omane muljeline väljenduslaad ja oma teatrikogemuse vahendamine, sageli soovituse vormis.
==Kriitika suundumused Eestis==
* Kriitikud, kes ei lahmi kunagi ning suhtuvad teatrisse armastuse ja lugupidamisega. Nad tunnevad Eesti näitlejate ja lavastajate arengulugu ning eelkõige on nende tugevuseks rollianalüüsid, kuid ka lavastuste süvaanalüüsid. Nende kriitika on põhjendatud, pedagoogiline ning üldiselt võtavad nad sõna ainult siis, kui neil midagi öelda on. Sellesse kategooriasse kuuluvad ennekõike vanemad teatriteadlased, nagu [[Reet Neimar]], [[Ivika Sillar]] ja [[Lea Tormis]], kuid ka praegu
* Päevalehtedesse kirjutajad põimivad oma arvustustes tavaliselt etenduse kirjeldust ja analüüsi, vahendades seda potentsiaalsele publikule. Eesmärgiks anda lugejale piiratud mahule vaatamata piisavalt infot, et nad saaksid otsustada, kas lavastust tasub vaadata. Nende arvustused on konkreetsed ja otseütlevad. Selliseks kriitikuks on Postimehe põhiarvustaja [[Heili Sibrits]], kes vahendab arvustustes ka isiklikke tundeid.<ref name="01tID" /> Ka [[Kadi Herkül]], kes kirjutab peamiselt ERRi kultuuriportaali, on seda tüüpi, ehkki temale iseloomulikuks jooneks on just kriitilisus ning alati lavastuse probleemkohtade väljatoomine.
* Kriitikuid, kelle kirjutised lähenevad lavastustele läbi ühiskonna ja teatri mudeldamise. Nad on tugeva mõtlemistaustaga kodanikud, kes ei häbene meie konnatiiklusele tähelepanu juhtida.<ref name=":0" /> Sellist tüüpi kriitikud on [[Alvar Loog]], [[Valle-Sten Maiste]], [[Andrus Laansalu]].
* Uuskonservatiivsed kriitikud, kes kirjutavad eelkõige lavastajakeskset kontseptuaalset kriitikat, mis mängib konkreetse lavastuse erinevate mõistmistasandite ja –võimalustega, neid lahti kirjutades ja edasi arendades. Selline kriitika on kirjeldav ja kontseptuaalne üheaegselt ning asetab lavastuse konkreetsesse taustsüsteemi. Sellise nägemisviisi esindajaks on näiteks Madis Kolk.<ref name=":0" />
| |||