Etnoloogia: erinevus redaktsioonide vahel

Põhjalikumalt hakati Eesti alal etnoloogiaga (rahvateaduse nime all) tegelema [[Ärkamisaeg|ärkamisajal]], 19. sajandi lõpus, mil rahvusliku liikumise tegelased hakkasid ennekõike Soome eeskujul tundma huvi eesti rahvakultuuri vastu ning [[Jakob Hurt|Jakob Hurda]] eestvedamisel sai alguse ainelise vanavara ning suulise rahvapärimuse ulatuslik massikogumine. 1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseumi esimese kümne tegutsemisaasta jooksul kogusid muuseumitöötajad 20 000 eset. 1921. aastal asutati Tartu ülikoolis etnograafia õppetool, mille üheks oluliseks eestvedajaks sai 1922. aastal [[Eesti Rahva Muuseum]]i direktoriks saanud Soome rahvateadlane [[Ilmari Manninen]], kes rõhutas lisaks esemete [[GeograafilisAjaloolis-ajaloolinegeograafiline meetod|geograafilisajaloolis-ajalooliselegeograafilisele]] tüpologiseerimisele ning leviku uurimisele ka kogutu etnograafilise kirjeldamise vajadust. 1939. aastal valiti etnograafia õppetooli esimeseks professoriks [[Gustav Ränk]]. [[17. juuni]]l [[1940]] [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|okupeeris NSV Liit Eesti]] ning korraldas [[21. juuni]]l [[juunipööre|riigipöörde]]. [[6. august]]il liideti Eesti [[NSV Liit|Nõukogude Liiduga]]. 1940. aastal likvideeriti senisel kujul Eesti Rahva Muuseum, mille põhjal loodi kaks uut muuseumi: Riiklik Kirjandusmuuseum ja Riiklik Etnograafiamuuseum. 1944. aastal olid paljud Eesti etnograafid sunnitud [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|järjekordse Nõukogude okupatsiooni]] eest välismaale [[Suur põgenemine|põgenema]]. Nende seas olid [[Ilmar Talve]], [[Gustav Ränk]], [[Helmi Kurrik]], [[Helmut Hagar]], [[Ivar Paulson]] jt.