Jules Massenet: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ikrep (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
'''Jules Émile Frédéric Massenet''' ({{IPA-fr |ʒyl emil fʁedeʁik masnɛ| lang}}; [[12. mai]] [[1842]] [[Montaud]] – [[13. august]] [[1912]] [[Pariis]]) oli romantilise ajajärgu Prantsuseprantsuse helilooja, dirigent ja muusikapedagoog. 19. sajandi lõpu juhtiv prantsuse ooperikomponist. Komponeeris 34 ooperit, 8 oratooriumi, 12 orkestrikompositsiooni, klaveripalu, muusikat pidulikeks sündmusteks, üle 80 laulu, kaks operetti  ja muusika neljale balletile. [[Fail:Jules Massenet 01.jpg|pisi|Jules Massenet]]
 
== Õpingud ==
Pärit  varaka rauakaupmehe [[Alexis Massenet]] ja eduka pianisti [[Adélaïde Royer de Marancour]]<nowiki/>i perekonnastperest. Emalt sai  6-aastaseltkuueaastaselt esimesed klaveritunnid. 9-aastaselt proovis teha Pariisi konservatooriumissekonservatooriumi sisseastumiseksameid, kuid ebaõnnestus. 11-aastaselt oli aga edukas ja asus õppima [[François Adolphe Laurent]]’ii klaveriklassi, kuid õppis ka solfedžot [[Augustin Savard]]<nowiki/>i juures. Kuna perekond lahkus 1854 Pariisist [[Chambéry]]<nowiki/>sse, pidi ajutiselt loobuma õpingutest. Naasnud Pariisi asus elama oma isa esimese naise ja selle uue mehe juures. Õpingute rahastamiseks mängis teatrites [[timpan]]it ja teisi [[löökpillid|löökpille]], samuti [[kohvik]]utes [[klaver]]it. Sai 1859. aastal  konservatooriumi klaveriala ''premier prix’'' ja hoopis trummimängija koha orkestris. Liitus  [[Henri Reber]]<nowiki/>i harmoonia- ja François Bazini kompositsiooniklassiga ning võttis eratunde Augustin Savard’iltSavardilt. 1861. aastal alustas õpinguid [[Ambroise Thomas]]' kompositsiooniklassis. Osales 1863. aastal  regulaarsetel ''[[Prix de Rome]]''’ii võistlusel kantaadiga [[Mary Stuart]]<nowiki/>i legendaarse sekretäri [[David Rizzio]] auks. Suuresti tänu [[Hector Berlioz]]-ile selle ka võitis. Auhind võimaldas kolme aasta jooksul end Itaalias täiendada. Tutvus seal [[Ferenc Liszt|Ferenc Liszt-]]<nowiki/>iga, kelle soovitusel hakkas andma klaveritunde Liszti rikka patrooni tütrele [[Louise-Constance "Ninon" de Gressy]]<nowiki/>le. Tulemuseks oli armumine ja abiellumine. Kirjutas Itaalias süidi ''"Pompeia''", mis kanti 1866 ette Pariisis.
 
Pärit  varaka rauakaupmehe [[Alexis Massenet]] ja eduka pianisti [[Adélaïde Royer de Marancour]]<nowiki/>i perekonnast. Emalt sai  6-aastaselt esimesed klaveritunnid. 9-aastaselt proovis teha Pariisi konservatooriumisse sisseastumiseksameid, kuid ebaõnnestus. 11-aastaselt oli aga edukas ja asus õppima [[François Adolphe Laurent]]’i klaveriklassi, kuid õppis ka solfedžot [[Augustin Savard]]<nowiki/>i juures. Kuna perekond lahkus 1854 Pariisist [[Chambéry]]<nowiki/>sse, pidi ajutiselt loobuma õpingutest. Naasnud Pariisi asus elama oma isa esimese naise ja selle uue mehe juures. Õpingute rahastamiseks mängis teatrites [[timpan]]it ja teisi [[löökpillid|löökpille]], samuti [[kohvik]]utes [[klaver]]it. Sai 1859. aastal  konservatooriumi klaveriala ''premier prix’'' ja hoopis trummimängija koha orkestris. Liitus  [[Henri Reber]]<nowiki/>i harmoonia- ja François Bazini kompositsiooniklassiga ning võttis eratunde Augustin Savard’ilt. 1861. aastal alustas õpinguid [[Ambroise Thomas]]’ kompositsiooniklassis. Osales 1863. aastal  regulaarsetel ''[[Prix de Rome]]''’i võistlusel kantaadiga [[Mary Stuart]]<nowiki/>i legendaarse sekretäri [[David Rizzio]] auks. Suuresti tänu [[Hector Berlioz]]-ile selle ka võitis. Auhind võimaldas kolme aasta jooksul end Itaalias täiendada. Tutvus seal [[Ferenc Liszt|Ferenc Liszt-]]<nowiki/>iga, kelle soovitusel hakkas andma klaveritunde Liszti rikka patrooni tütrele [[Louise-Constance "Ninon" de Gressy]]<nowiki/>le. Tulemuseks oli armumine ja abiellumine. Kirjutas Itaalias süidi ''Pompeia'', mis kanti 1866 ette Pariisis.
[[Fail:Jules Massenet young.jpg|pisi|Noor Jules Massenet ]]
 
== Esimesed ooperid ==
Ooperikomponisti karjääri algus oli vilets. [[Victor Hugo]] tekstile loodud ''"Esmeralda''" jäi esitamata. Selle partituur on tänaseks kadunud. Ka teine ooper ''"Le coupe du roi de Thulé''" ("Thule kuninga alandamine") jäi ette kandmata. Kolmas ooper ''"La grand’grand' tante''" ("Suur tädi") ettekantunaette kantuna Pariisi ''[[Opéra-Comique]]''’isis oli mõõdukalt edukas. 1867. aastal osales varem komponeeritud teosega ''"Le coupe du Roi de Thulé''" ooperite komponeerimise võistlusel ja sai teise koha. 1870. aastal  liitus koos [[Bizet|Georges Bizet]]' jt heliloojatega vabatahtlikuna rahvuskaardiga, et võidelda preislaste vastu.
 
Ooperikomponisti karjääri algus oli vilets. [[Victor Hugo]] tekstile loodud ''Esmeralda'' jäi esitamata. Selle partituur on tänaseks kadunud. Ka teine ooper ''Le coupe du roi de Thulé'' (Thule kuninga alandamine) jäi ette kandmata. Kolmas ooper ''La grand’ tante'' (Suur tädi) ettekantuna Pariisi ''[[Opéra-Comique]]''’is oli mõõdukalt edukas. 1867. aastal osales varem komponeeritud teosega ''Le coupe du Roi de Thulé'' ooperite komponeerimise võistlusel ja sai teise koha. 1870. aastal  liitus koos [[Bizet|Georges Bizet]]’ jt heliloojatega vabatahtlikuna rahvuskaardiga, et võidelda preislaste vastu.
 
LiitusAstus 25. veebruaril 1871. aastal [[Romain Bussine]]'i ja [[Camille Saint-Saëns]]-i poolt asutatud ühingugaühingusse  ''[[Société national de musique]].'' Ühingu eesmärgiks oli suurendada publiku huvi prantsuse sümfoonilise- ja instrumentaalmuusika vastu. Selle liikmeteksliikmete seas olid veelka [[Alexis de Castillon]], T[[héodoreThéodore Dubois]], [[Henri Duparc]], [[Gabriel Fauré]], [[César Franck]], [[Jules Garcin]], [[Ernest Guiraud]]  ja [[Paul Taffanel.]]. Jätkas aktiivset avamängude, kantaatide, oratooriumide, muusikaliste stseenide jne komponeerimist, millest suuremat tähelepanu äratasid vaimulikud oratooriumid ''"Marie-Magdeleine''" (1873) ja ''"Eve''" (1875).
 
Esimese loominguperioodi kuus ooperit olid keskpärase edukusega. Kuna aga prantsuse ooperikomponistidest oli suur puudus, siis polnud nende lavastamisega erilisi probleeme. Bizet' üksi ei suutnud teatrite vajadusi katta, mis avas tohutult viljakale Massenet’leMassenet'le laia tegevuspõllu. Pealegi jättis tema ühe parima sõbra Bizet’Bizet' varajane surm 1875 ta hoopis konkurentidest ilma ning muutis kõige nõutavamaks prantsuse heliloojaks 19. saj viimasel neljandikul.
 
== Populaarsuse tipul ==
 
1877 . aastal taasavati Pariisi ooperimaja (''[[Palais Garnier]]''), mille puhuks telliti MasseneltMassenet'lt [[Giacomo Meyerbeer]]<nowiki/>i tüüpiteoste stiilis hoolikalt läbikomponeeritudläbi komponeeritud ja pompoosne suurooper (''grand opéra''). Selleks sai ''"Le roi de Lahore''" ("Lahore kuningas") mille publik võttis vastu suure entusiasmiga. Teos levis kiiresti ka Itaalias kui ''"Il Re di Lahore''" ja mujal Euroopas. Seejärel räägiti temast juba kui prantsuse muusika juhtfiguurist.
 
1878. aastal  sai Pariisi konservatooriumi kompositsiooni eriala professori koha ning oli peagi oma ajastu üks populaarsemaid õppejõueõppejõude selles mainekas õppeasutuses. Tema õpilasteksõpilaste seas olid [[Alfred Bruneau]], [[Gustave Charpentier]], [[Ernest Chausson]], [[George Enescu]], [[Xavier Leroux]], [[Gabriel Pierné]], [[Georges Marty]], [[Max d’Ollone]], [[Florent Schmitt]] ja [[Henri Rabaud]], kes pea kõik võitsid ka ''Prix de Rome''’ii.
 
Alates 1880. a-staastast tegutses ka dirigendina, juhatades peamiselt oma oopereid ja sümfooniaid. Järgmised lavastatud ooperid olid aga juba meistriteosed ning on tänapäevalgi sageli esitatavad. [[Richard Wagner]]-i mõjutustega ''"Hérodiade''" ja eriti ''"Manon''" kuuluvad rahvusvahelisse standardrepertuaaripüsirepertuaari. Kuid oli ka tagasilööke. Kahele täistabamusele järgnes kolm ebaõnnestumist (''"Le Cid, Esclarmonde''" ja ''"Le mage''"), kuid siis sündis uus meistriteos ''"Werther''", mida ''Opéra-Comique''’ii mänedžer Léon Carvalho keeldus esimese hooga kui liiga depressiivset teost lavastamast. Ooper tuli esiettekandele hoopis Viini ''[[Hofoper|Hofoper-]]''is ja saksa keeles. Järgnesid eksootiline ''"Thaïs''" ja keskpärased veristlikud ooperid ''"La navarraise''", ''"Sapho''", ''"Cendrillon''" ja ''"Grisélidis''".
[[Fail:Jules Massenet by Sem.jpg|pisi|Sem (Georges Goursat) joonistus Jules Massenet'st]]
 
== Viimane loominguperiood ==
 
Viimase loominguperioodi edukaimaks teoseks onsai hinnatud lihtsa helikeelega, kuid vaimuka muusikaga ''"Don Quichotte''’i". See sündis silmas pidades lähedasi suhteid 40 aastat noorema [[metsosopran]]<nowiki/>i [[Lucy Arbell]]-iga, kes vajas enda võimete demonstreerimiseks spetsiaalselt talle kirjutatud teost. Massenet oli Lucyga kohtunud alates 1905. aastast ning võtnud teda kui head muusat. Nii head, et komponeeris edaspidi Arbelli võimeid ja tahtmisisoove silmas pidades veel viis ooperit: ''-" Ariane''", ''"Thérèse''", ''"Bacchus''" (Massenet' kõige suurem läbikukkumine üldse, esitati vaid 5 korda), ''"Roma''" ja ''"Panurge''".  Lõpetas ka manalateele läinud [[Léo Delibes|Lèo Delibes]]’i'i ooperi ''"Kassaya''". Massenet' oopused on tuntud elegantse sarmi ning suursugususe ja meisterliku orkestratsiooni poolest. Pärast surma vajusid need aga mõneks ajaks unustusse.
 
Massenet oli väga viljakas. Alustas tööpäeva sageli kell 4 hommikul. Muusika kirjutamisel ei kasutanud klaverit, vaida pani noodid paberile kujutlusvõimet kasutades. See oli meelepärane tema teoste orkestreerijatele, sest ka kõige valjemates muusikakäikudes said nad jätta instrumentide kõla selgeks. Massenet ei käinud oma teoste avalikel ettekannetel. Tavaliselt sõbrad teatasid talle esietendunud oopuse edust või ebaedust.
 
Oli eluajal väga populaarne, kuid varsti pärast surma läks tema stiil ning ta looming praktiliselt unustati. Alates [[1970. aastad|1970. aastatest]] hakati Massenet teoseid uuesti esitama. Kuid samasugust menu kui eluajal pole ta enam saavutanud jäädes selgelt teiste nimekate prantsuse heliloojate nagu Bizet', [[Charles Gounod]]' ja [[Offenbach]]i varju. Tänapäeval leiavad aga '' "Manon",'' ''"Werther''" ja ''"Don Quichotte''" taas aktiivset esitamist. Eriti Prantsusmaal. Aegade jooksul on ''Werther''it"Wertherit" ette kantud 63 lavastuses kõikides ooperilembelistesooperilembestes maades, järgneb ''"Manon''" (47 lavastust), ''"Don Quichotte''" (22), ''"Thaïs''" (21) ja ''"Cendrillon''" ("Tuhkatriinu", 17). Eestis on esitatud: Don Quijote (Vanemuine 1995), Manon ([[Estonia]] 1928, 1959, 1992, [[Vanemuine]] 2009), Thaïs ([[PromFest]], 2009) ja Werther (Est Talveaed 1996).
 
On kirjutanud autobiograafia ''"Mes souvenirs''" (Minu mälestused, 1912). Talle on antud ''aumärgid [[Légion d’honneurd'honneur]]'' (1895) ja ''[[Grand officier de la Légion d’honneur]]'' (1899) aumärgid. 1902. aastal sai Monaco ''[[Grand-croix de l’Ordrel'Ordre de Saint-Charles]]''. On ''[[Ordre de Léopold]]''i ohvitser (1894) ja ''[[Royal Philharmonic Society]]'' (1902) auliige.
 
Põdes kõhuõõne vähki, mida ei hinnatud eluohtlikuks. Tervis halvenes  aga väga kiiresti ning suri ootamatult Pariisis oma majas Égreville’is. Mujal elanud abikaasa ja lapsed olid haigusest teada saades kiirustanud Pariisi ning olid tema kõrval. Soovis, et matused oleksid tagasihoidlikud, ilma muusikata ja perekesksed. On maetud Égreville’iÉgreville'i surnuaiale.
[[Fail:Jules Massenet monument.jpg|pisi|Jules Massenet' Monumentmonument pariisiPariisi Luxembourgi aedades. Autorid Verlet andja Paul Jean-Baptiste Gasq.]]
 
== Ooperid ==