Rigoletto: erinevus redaktsioonide vahel

'''''"Rigoletto''"''' on [[Giuseppe Verdi]] [[ooper]] (''melodramma'') kolmes vaatuses [[Francesco Maria Piave]] [[libreto]]le, mis oli kirjutatud [[Victor Hugo]] näidendi ''"Le roi s’amuse's'amuse" („[[Kuningas lõbutseb]]”, ilmus 1832) ainetel. Verdi keskmise loominguperioodi esimene meistriteos.

Esmaettekanne toimus väljamüüdud saalile ja triumfeeriva eduga [[11. märts]]il [[1851]] [[Veneetsia]] ''[[Teatro La Fenice]]''s. Üks ooperiliteratuuri väljapaistvamaid teoseid. Pole pärast väljatulekut teatrite standardrepertuaaristpüsirepertuaarist kunagi välja langenud, olles üks enam esitatud oopereid üldse. Eestis on seda ooperit esitanud ''[[Rahvusooper Estonia|Estonia]]'' 1922, 1946, 1953, 1968 ja 2007 ning ''[[Vanemuine (teater)|Vanemuine]]'' 1939, 1953, 1966, 1991 ja 2007.

Teose lavaletoomisel olid tõsised probleemid Austria tsensori De Gorzkowskiga, kes kontrollisidkontrollis tollal Põhja-Itaalia teatrite repertuaari. Hugo näidend ise oli tsensuuri poolt keelatud, kuna õõnestas kuninga autoriteeti. Tsensuur nõudis, et prantsuse ajaloolise kuninga [[François I]] isiksus, keda Hugo oli silmas pidanud, muudetaks mingi hertsogi vastu ning [[Louis XII]] ja François I suhteliselt värvitu narr Tribulet nimetataks Rigolettoks. Piave oli algselt kirjutanud narri rolli tavaliseks õukonna ilueediks, milliseid oli reeglina pea kõikides tolle ajastu ooperites, kus õukondadest juttu.

Verdi sõlmis ''La Fenice''gaFenicega lepingu uue ooperi kirjutamiseks 1850. aastal ja sai teatrilt vabad käed uue ooperi teksti ja süžee valimisel. Libretistiks valis Verdi on senise arvestatava partneri Piave, kes oli väleda sulega. Detsembris 1850 saatis Piave valminud libreto ''"La maledizione''" maestrole, kes saatis selle teatrile tsensoriga kooskõlastamiseks. Tsensor polnud rahul, ningkuid vajalikud sisulised muudatused viidi sissetehti kiiresti. Ooperi lõpliku pealkirja kui „Rigoletto” otsustamise päev oli 14. jaanuar. Verdi saabus Veneetsiasse 1851. aasta jaanuari alguses ning asus hoogsalt tööle. Ta sai töögaTeos valmis 5. veebruaril, ehkki oli üht-teist kavandanud juba postitõllas Veneetsia poole sõites. Lauljad said kaks päeva hiljem noodilehti nendel poolt esitamisele tulevate aariate ja duettidega. Proovideks jäi aega umbes kuu enne väljakuulutatud esietendust. Verdi ise asuseasus juhtima klaveriproove,  samal ajal teost orkestreerides.

Ooperi naelaks kujunes Mantova hertsogi küüniline naistevastane laul (''canzone'') „La donna è mobile”. Selle „Naised on heitlikud“ laulukese värsid ei ole libretist Piavel päris originaalsed, vaid laenatud [[Giovanni Boccaccio]] ''Filostrato''st"Filostratost" (1335 või 1340), kus on värsid „Giovane donna è mobile“. Aimates hertsogi laulu edu ette, hoidis maestro seda kiivalt suures saladuses. Kogu teatrikollektiiv ja ka tenor Raffaele Mirate said seda proovide käigus esimest korda näha-kuulda alles paar päeva enne esiettekannet kostüümiproovis. Verdi pani samas Mirate vanduma, et too väljaspool lava ega proovisaali, kuhu ka ooperimaja kõrvalisi isikuid ei lastud, naistelugu ei laula ega ka mitte selle meloodiat ei vilista. Ka teatri juhtkond sai korralduse tagada, et lugu teatrimajast välja ei imbuks. Kõik pidasid oma lubadust. Esietendusel sai „La donna è mobile” vaimustatud aplausi, jalgade trampimise ja ''bravo'' hüüdmise osaliseks ning  tuli kordamisele, mida ooperiajaloos pole aariatega eriti sageli juhtunud. Järgmisel päeval laulsid seda lugu kõik Veneetsia gondlimehed. Lauluke kõlas tänavatel ja kohvikutes ning levis kiiresti üle laululembeliselaululembese maailma.

Ooperit mängiti esimese 10 aasta jooksul vähemalt 250 teatris üle kogu maailma. Kuid mitte kõikjal ei soostunud tsensorid lubama lavale kõrgaadlit halvustavat teost. Veneetsiaski oli hiljem ooperi esitamisega probleeme. [[Bergamo]]s suudetijõuti septembris 1851 ooperit esitada vaid 1,5 etendust, kui see tsensori nõudel mängukavast maha võeti. Just tsensoriga kompromissi leidmiseks oli esialgu ooperist tehtud alternatiivseid versioone, mis kandsid pealkirju ''"Viscardello, Lionello''" ja ''"Clara di Perth".'' Vahel tuli muuta pessimistlikku lõppu ja lasta Gildal pääsedakotist välja kotistpääseda, et hea tervise juures ühineda Rigolettoga. Sellele vaatamata kujunes just see ooper pöördepunktiks Itaalia ooperiloomise praktikas. Kriitikud väitsid peapeaaegu otsekohe, et tegemist on parima muusikadraamaga, mis on pärast Monteverdit loodud. Ooper sisaldab muusikalis-dramaa­ti­li­selt raskeimat baritoni partiidbaritonipartiid, mis kunagi kirju­tatud.

Victor Hugo suhtus aga Verdi oopusesseoopusse väga kriitiliselt. Ta oli silmanähtavalt ärritatud meelevaldsusest, mil moel maestro ja libretist Piave olid tema näidendiga ümber käinud. See asjaolu takistas ka mõnda aega ooperi esitamist [[Pariis]]is. Esietendus oli seal alles 1857. aastal. Hugo ironiseeris eriti IV vaatuse suurepärase kvarteti „Bella figlia dell’amore” kallal, teatades, et kui tema paneks oma näidendis korraga neli inimest rääkima erinevat teksti, siis lahkuks publik saalist.

Poisiks riietatud Gilda sisenebki ootamatult tuppa. Teda tabab Sparafucile noahoop. Gilda topitakse kotti, mis antakse üle Rigolettole, kes annab Sparafucilele lubatud rahakukru. Rigoletto hakkab kotti jõe poole lohistama, kuid kuuleb hertsogi muretut laulu. AvadesKoti kotiavanud, avastableiab ta sealsealt oma tütre. Krahv Monte­rone needus on täide läinud.