Inimeste ohverdamine: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
 
 
==Inimeste ohverdamine Eestis==
Arheoloogiliselt on inimohverdamise jälgi keeruline tuvastada, kuid konteksti ja luude põhjal võib neid oletada. 500−200 aastat eKr pärinevatest [[Tõugu kivikalmed|Tõugu kivikalmetest]] on leitud täiskasvanu koljutükke koos loomaluudega, mis viitavad võimalikule inimeste ohverdamisele ja/või kannibalismile. Viiteid on leitud ka mujalt, kuid kõik niisugused Eesti leiud pärinevad Põhja-Eestist, enamasti Virumaalt.<ref>Inimohver eesti eelkristlikus usundis. Tõnno Jonuks</ref>
 
Teateid eestlaste inimohverdamisest leidub ka kirjalikes allikates, varajasim niisugune teos on [[Bremeni AdamiAdam]]i 11. sajandi lõpul kirja pandud "Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium" ("Andmed Hamburgi kirikuvürstidest"). Seal väidetakse, et [[Kuramaa]] saare taga on saar nimega Aestland (Eesti), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (''dracones adorant cum volucribus''), kellele ohverdatakse kaupmeestelt ostetud inimesi. Ohvrid peavad olema terved, sest muidu ei pruugi draakon neid vastu võtta. (XVII ptk)
 
[[Saaremaa]]lt [[Viidumäe]]lt on avastatud 6.−8. sajandist pärinev inimeste ohverdamise paik.<ref>http://www.saartehaal.ee/2017/06/08/viidumael-loodi-omal-ajal-paid-maha/</ref> Samuti on rahvajuttudes lugusid inimeste ohverdamistest [[Panga pank|Panga pangal]]:
 
''"''Mustjala Panga järsk ja kõrge paekallas on olnud ammuseks ohverdamiskohaks. Muiste viidi merejumalale igal aastal lepitusohvriks üks inimene, hiljem iga seitsme aasta tagant üks härg, siis lehm, siis siga, viimaks lammas (lükati alla). Hiljem hakati ohverdama õlut ja viina, kallates seda paadist merre. Pangal olevat olnud kunagi ka puusammas või jumalakuju, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidud''."''<ref>https://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823</ref>
 
Pastor [[Martin Körber]]i andmetel mäletas rahvas 19. sajandi keskpaiga Saaremaal veel kunagist inimohverduste kommet. Tuntuim ohverduskoht olnud ohvrimägi [[Kaarma maalinn]]a lähedal. Seal ohverdatud nii kohalikke kui ka sõjavange, mujal aga üksnes sõjavange. Körberi järgi hävitati Kaarma ohvrimägi mõisnike poolt 17. sajandi lõpus.<ref name="Körber 1915"/>
 
Ka "[[Henriku Liivimaa kroonika]]s" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja [[kannibalism]]ist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitilistel momentidel, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.
 
==Viited==
{{Viited}}|allikad=
<ref name="Körber 1915">[[Martin Körber]], [https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/14511 Oesel einst und jetzt. Bd. 3, Die Kirchspiele Mohn, St. Johannis, Karmel, Kergel, Karris und Runö], 1915</ref>
}}
 
== Välislingid ==