Võrkkest: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
Võrkkest on õhuke, pehme konsistentsiga plaat, mille välispind liibub [[soonkest]]ale, sisepind aga [[klaaskeha]]le.<ref name="ReferenceA">[[Meeli Roosalu]]. ''Inimese anatoomia'', Kirjastus [[Koolibri]], lk 231,[[2010]], ISBN 978-9985-0-2606-9.</ref> Võrkkesta tagumine suurem [[pärissoonkest]]aga külgnev osa sisaldab valgustundlikke elemente ja seda nimetatakse optiliseks ehk nägemisosaks. Eesmises väiksemas [[ripskeha]] ja [[vikerkest]]aga külgnevas piirkonnas valgustundlikke rakke ei ole ja võrkkesta seda osa nimetatakse pimedaks.<ref name="ReferenceA"/>
 
Väljast on võrkkest kaetud [[võrkkesta pigmentepiteel]]iga, mis külgneb soonkestaga. Võrkkest koosneb histoloogiliselt 10 rakkude kihist. Olulisemad on [[kepikesed|kepikeste]] ja [[kolvikesed|kolvikeste]] kiht, bipolaarsete ja [[ganglion]]irakkude kiht. Võrkkesta ehitus ei ole kogu ulatuses ühesugune, tema tsentraalses osas oleva [[kollatähn]]i piirkonnas asuvad ainult kolvikesed. Ülejäänud võrkkesta osas, mida enam perifeersemale, seda vähem kolvikesi ning üha enam suureneb kepikeste arv. Võrkkestas on kolvikesi umbes 6 miljonit ja kepikesi umbes 115–120 miljonit. [[Nägemisnärv]]i (''n. opticus'') väljumiskohta nimetatakse [[nägemisnärviketas|nägemisnärvikettaks]] ja see koosneb ainult närvikiududest. Kepikesed ja kolvikesed selles piirkonnas puuduvad ja füsioloogiliselt nimetatakse seda [[pimetähn]]iks. Pimetähnist lateraalsemalt paikneb võrkkestal kollase värvusega ala – [[kollatähn]].<ref>[[Meeli Roosalu]]. ''Inimese anatoomia'', Kirjastus [[Koolibri]], lk 232, [[2010]], ISBN 978-9985-0-2606-9.</ref> Valguse neeldumist ja muutumist närviimpulsiks käsitleb mõiste nimega [[fototransduktsioon]].
 
Võrkkest kuulub [[peaaju]] koosseisu.