Sofist (Platoni dialoog): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
15. rida:
Seejärel alustab võõras viimast liigitamist, lähtudes varasematest määratlustest. Varasemate arutelude läbiv joon on olnud sarnasus, nii liigitab ta nüüd sofismi imiteerimiseks. Imiteerimise jagab ta kopeerimise ja näitlemise kunstiks, ehk siis sofist esineb sellena, kes ta pole, pakkudes näivat tarkust.
 
Selle eristuse tegemise ees seisab aga probleem, mille tõstatas [[Parmenides]]: Kui on olemas olev ja mitteolevat ei ole, kuidas saavad siis asjad olla näivad.? Ilma seda probleemi lahendamata ei ole võimalik öelda, et sofistid pakuvad kogu tarkuse pähe näivat tarkust, sest näiv on mitteolev ja seda ei saa olemas olla.<ref>Beatriz Bossi, Thomas M. Robinson ''Plato’s Sophist Revisited,'' Berlin 2013, Lk. 41–56</ref>
 
Nüüd alustab eleaat [[Parmenides (Platon)|Parmenideseski]] käsitletud oleva ja mitteoleva, liikumise ja paigaloleku, ülejäänu, samasuse ja erisuse olemuse lahkamist. Esiteks jõuab ta järeldusele, et tegemist on erinevate kategooriatega, muidu oleks nad ühe ja sama nimega. Teiseks leiab ta, et kategooriad võivad omavahel ühtida, vastanduda või osaliselt kattuda. Edasi järeldab ta, et olemine ja mitteolemine ei ole vastanduvad kategooriad. Mitteolemine ei ole olemise vastand, vaid teisiti olemine. Sealt lähtub ka vastus "Theaitetoses" esitatud küsimusele eksiarvamuste ja valede olemuse kohta: kuna väited koosnevad grammatiliselt mitmest osast, siis on valed ja eksiarvamused lihtsalt nende osade seostamine sellisel moel, mis ei ole tõene, kuigi osad eraldi kajastavad olemasolevat.