Konstantin Korovin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
toim kuni Õpetajate ja õpilasteni |
→Elukäik: toim |
||
2. rida:
'''Konstantin Korovin''' ([[vene keel]]es Константин Алексеевич Коровин ''Konstantin Aleksejevitš Korovin''; [[5. detsember]] ([[vkj]] [[23. november]]) [[1861]] [[Moskva]] – [[11. september]] [[1939]] [[Pariis]]) oli [[venelased|vene]] [[maalikunstnik]], [[teatrikunst]]nik, [[õpetaja]] ja [[kirjanik]], vene [[impressionism]]i rajaja.
==
Konstantin Aleksejevitš Korovin sündis 23. novembril 1861 [[Moskva]]s oma vanaisa, esimese gildi [[Kaupmees|kaupmehe]] Mihhail Jemeljanovitš Korovini majas.
Kunstniku isa Aleksei Mihhailovitš Korovin lõpetas õigusteaduskonna, ema Apollinarija Ivanovna Volkova oli [[Harfist|harfimängija]]. Konstantin oli peres teine laps,
Aastatel 1875–1886 õppis Konstantin Korovin Moskva maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri koolis (Московское училище живописи, ваяния и зодчества) [[Aleksei Savrassov]]i ja Vassili Polenovi juures. Juba koolis huvitus ta [[impressionism]]ist, kuid mitte kõik õpetajad ei suhtunud tema uuendustesse soosivalt. Sellest hoolimata sai Konstantin Korovin 1883. ja 1884. aastatel õlimaalietüüdi ja joonistamise eest hõbemedali. 1884. aastal sai ta koos kaaslase [[Issaak Levitan|Levitaniga]] klassikunstniku tiitli. Tänu Vassili Polenovile kohtusid
Just Mamontovi ringis alustas Konstantin Korovin oma tegevust teatridekoraatorina. Esialgu tegi Konstantin Korovin visandeid lavastuste kujundamiseks Mamontovi kodulaval ja seejärel Eraooperi (Московская частная русская опера) laval. Mamontovi jaoks kujundas ta [[Aleksandr Ostrovski]] näidendil põhineva kodulavastuse "Lumetüdruk", töötas ooperite "[[Aida]]", "[[Lakmé
1887. aastal külastas Konstantin Korovin esimest korda [[Pariis]]i. Ta oli vaimustuses ja kirjutas oma päevikusse, et polnud nii palju värve
1888. aastal veetis ta suve Vassili Polenovi suvilas Žukovka külas, kus
▲1887. aastal külastas Konstantin Korovin esimest korda [[Pariis]]i. Ta oli vaimustuses ja kirjutas oma päevikusse, et polnud nii palju värve kuskil näinud. Ta oli nähtust šokeeritud.
1892. aastal sõitis Korovin taas [[Prantsusmaa]]le, kus veetis peaaegu aasta, õppides tundma Prantsuse kaasaegset kunsti. Naastes Venemaale, läks ta koos [[Valentin Serov]]iga reisile
▲1888. aastal veetis ta suve Vassili Polenovi suvilas Žukovka külas, kus ta maalis mitmeid maale, mis ühendati tsükliks "Žukovski".
1896. aastal sai
▲1892. aastal sõitis Korovin taas [[Prantsusmaa]]le, kus veetis peaaegu aasta, õppides tundma Prantsuse kaasaegset kunsti. Naastes Venemaale, läks ta koos [[Valentin Serov]]iga reisile [[Põhja-Venemaa]]le. Kunstnikud viibisid [[Murmansk]]is, [[Arhangelsk]]is, [[Dvina]] kaldal ja [[Novaja Zemlja]]l. Sealt siirduti edasi [[Rootsi]] ja [[Norra]]sse. Konstantin Korovin oli lummatud põhjala maastikest. Pärast reisi lõi kunstnik oma kuulsad “põhjapoolsed” teosed.
1889. aastal kutsuti Konstantin Korovin tööle [[Suur Teater|Suurde
▲1896. aastal sai Konstantin Korovin Mamontovilt tellimuse Kaug-Põhja paviljoni kavandamiseks [[Nižni Novgorod]]is toimuvale ülevenemaalisele näitusele.
1900. aastal kavandas
▲1889. aastal kutsuti Konstantin Korovin tööle [[Suur Teater|Suurde Teatrisse]]. Keiserlikud teatrid andsid suurepärase võimaluse uute ideede elluviimiseks, mida Konstantin Korovin rakendas [[Teatrikunst|teatri-]] ja [[Dekoratiivkunst|dekoratiivkunstis]].
Pärast Pariisist naasmist jätkas
▲1900. aastal kavandas Konstantin Korovin [[1900. aasta Pariisi maailmanäitus|Pariisi maailmanäituse]] jaoks Venemaa paviljoni käsitöö-osakonna: [[maalikunstnik]] Nikolai Klodti abiga lõi ta 30 paneeli [[Siber]]i, [[Kesk-Aasia]] ja [[Kaug-Põhi|Kaug-Põhja]] piltidega. Need teosed tõid Konstantin Korovinile suurt edu. Temast sai [[Auleegioni orden]]i kavaler, ta sai kaks kuld- ja mitu hõbemedalit.
20. sajandi alguses töötas kunstnik ka portreemaalijana. 1910.
▲Pärast Pariisist naasmist jätkas Konstantin Korovin tööd teatris. 20. sajandi alguses valmistas kunstnik teatridekoratsioone [[ooper]]itele, [[ballett]]idele ja draamalavastustele, tegi visandeid kostüümidele. Ta tegi kujundused lavastustele "[[Faust (Gounod)|Faust]]" (1899), "Küürselg-sälg" ("Конёк-Горбунок", 1901), "Sadko" (1906) ja "Kuldkikas" ("Золотой петушок", 1909). Korovin kujundas lavastused [[Maria teater|Maria teatris]], [[Suur Teater|Suures teatris]] ja [[La Scala|La Scala teatris]]. Hoolimata suurest töökoormusest hakkas Konstantin Korovin koos [[Valentin Serov]]iga alates 1901. aastast andma tunde Moskva maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri koolis ja Stroganovi kunstikoolis (praegune Московская государственная художественно-промышленная академия имени С. Г. Строганова). 1905. aastal valiti Konstantin Korovin [[akadeemik]]uks.
[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal Konstantin Korovin haigestus ja läks ravile [[Sevastopol]]isse. Aastatel 1910–1917 elas kunstnik pikka aega [[Gurzuf]]is suvilas. Ta töötas palju ja viljakalt. Pärast [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|1917. aasta revolutsioone]] ei naasnud Korovin enam Gurzufi. [[Oktoobrirevolutsioon]]i järel tegeles Korovin aktiivselt kunstimälestiste konserveerimisega ja jätkas koostööd teatritega. Iga aastaga läks tal Venemaal
▲20. sajandi alguses töötas kunstnik ka portreemaalijana. 1910. Aastatel sai tema uueks harrastuseks [[natüürmort]].
▲[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal Konstantin Korovin haigestus ja läks ravile [[Sevastopol]]isse. Aastatel 1910–1917 elas kunstnik pikka aega [[Gurzuf]]is suvilas. Ta töötas palju ja viljakalt. Pärast [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|1917. aasta revolutsioone]] ei naasnud Korovin enam Gurzufi. [[Oktoobrirevolutsioon]]i järel tegeles Korovin aktiivselt kunstimälestiste konserveerimisega ja jätkas koostööd teatritega. Iga aastaga läks tal Venemaal elada raskemaks. 1922. aastal kolis Korovin [[Anatoli Lunatšarski]] soovitusel perega [[Prantsusmaa]]le. Ta ei naasnud Venemaale. Alguses segasid rahalised raskused, siis haigestus Korovini naine raskelt.
Kunstnik veetis oma elu viimased 16 aastat [[Pariis]]is. Teoseid osteti halvasti, ostsid peamiselt vanad sõbrad. Korovin teenis raha oma memuaaride avaldamisega vene emigrantlikus ajakirjanduses.
Konstantin Korovin suri [[südamerabandus]]se [[11. september|11. septembril]] 1939 ja maeti [[Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistu]]le Pariisi lõunapoolses äärelinnas.
== Õpetajad ja õpilased ==
| |||