Etnoloogia: erinevus redaktsioonide vahel

'''Etnoloogia''' (varem ka ''rahvateadus'' ja ''etnograafia''; [[kreeka keel|kreekakeelsest]] sõnast ἔθνος ''ethnos'' 'rahvas'<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.lexico.com/en/definition/ethno_|pealkiri=Oxford Dictionaries. Oxford University Press|väljaanne=|aeg=|vaadatud=3.12.2019}}</ref>) on [[Teadusharu|teadusdistsipliin]], mis tegeleb [[inimkogemus]]e, [[kultuur]]i ja [[Ühiskond|ühiskonna]] uurimisega. Tänapäeval kattub etnoloogia kui teadusdistsipliin nii teoreetiliselt kui metodoloogiliselt [[Kultuuriantropoloogia|kultuuriantropoloogiaga]]. Mõlemad teadused seavad oma eesmärgiks inimeseks olemise mõtestamise selle kultuurilistes ja ühiskondlikes avaldumisvormides. Eesmärgiks on esitada teatud inimrühma või kultuurinähtuse kohta terviklik ja seostatud analüüs, mis arvestab majanduse, poliitika, religiooni, suguluse, kunsti ja teiste eluvaldkondade omavaheliste põimumistega ([[Holism|holismi printsiip]]). Etnoloogid rõhutavad rahvaste (etnoste), ühiskondade, kultuuride, kultuurinähtuste süsteemset võrdlemist: see võimaldab paremini aru saada mitte üksnes teiste rahvaste elust, vaid paremini mõista ka uurija enda (sageli läänelikke või euroameerikalikke) kultuurikategooriaid. Tänapäevast etnoloogiat ja antropoloogiat iseloomustab lähenemisviiside interdistsiplinaarsus; kasutatakse [[sotsioloogia]], [[folkloristika]], [[semiootika]], [[inimgeograafia]] jt distsipliinide teooriaid ja meetodeid (ning vastupidi).

Eestis õpetatakse etnoloogiat ja [[rakendusantropoloogia]]<nowiki/>t nii bakalaureuse-, magistri- kui doktoritasemel [[Tartu ülikooliÜlikool]]i kultuuriteaduste instituudi etnoloogia osakonnas.<ref name=":0">https://www.flku.ut.ee/et/etnoloogia-osakond</ref>

Termini ''etnoloogia'' loomist on omistatud Slovaki õigusteadlasele ja ajaloolasele [[Adam František Kollár de KereszténileKeresztén]]ile (1718–1783), kes defineeris seda oma 1783. aastal Viinis ilmunud teoses ''Historiae ivrisqve pvblici Regni Vngariae amoenitates'' kui "õpetust, mis uurib erinevate rahvaste päritolu, keeli, kombeid ja institutsioone".<ref>Kollár, Adam František. Historiae jurisque publici regni Ungariae amoenitates, I-II. Vienna, 1783.</ref> Etnoloogia kui distsipliini arengus Lääne-Euroopas oli väga mõjukas 20. sajandi keskpaigast tegutsenud Prantsuse etnoloogiakoolkond, kuhu kuulusid teiste seas [[Claude Lévi-Strauss]], [[Paul Rivet]], [[Marcel Griaule]], [[Germaine Dieterlen]] ja [[Jean Rouch]]. Samuti oli oluline 1970. aastate Skandinaavia kultuurianalüüs, mille esindajateks on [[Orvar Löfgren]] ja [[Jonas Frykman]].

Tartu ülikoolis asuti etnograafiat esmalt õpetama 1865. aastal loodud geograafia, etnograafia ja statistika kateedris, kus 1884. aastal professoriks saanud [[Johann Richard Mucke]] pidas loenguid näiteks etnograafia uurimisloost ning Euroopa ja Venemaa eelajaloolisest etnograafiast.<ref>Piirimäe, Helmut 2007. Humanitaarteadused Tartu Ülikoolis 1802–1918. Toim. Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe. ''Universitas Tartuensis 1632–2007''. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 175–187</ref>

Põhjalikumalt hakati Eesti alal etnoloogiaga (rahvateaduse nime all) tegelema [[Ärkamisaeg|ärkamisajal]], 19. sajandi lõpus, mil rahvusliku liikumise tegelased hakkasid ennekõike Soome eeskujul tundma huvi eesti rahvakultuuri vastu ning [[Jakob Hurt|Jakob Hurda]] eestvedamisel sai alguse ainelise vanavara ning suulise rahvapärimuse ulatuslik massikogumine. 1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseumi esimese kümne tegutsemisaasta jooksul kogusid muuseumitöötajad 20 000 eset. 1921. aastal asutati Tartu ülikoolis etnograafia õppetool, mille üheks oluliseks eestvedajaks sai 1922. aastal [[Eesti Rahva Muuseum]]<nowiki/>i direktoriks saanud Soome rahvateadlane [[Ilmari Manninen]], kes rõhutas lisaks esemete [[Ajaloolis-geograafiline meetod|ajaloolis-geograafilisele]] tüpologiseerimisele ning leviku uurimisele ka kogutu etnograafilise kirjeldamise vajadust. 1939. aastal valiti etnograafia õppetooli esimeseks professoriks [[Gustav Ränk]]. [[17. juuni]]l [[1940]] [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|okupeeris NSV Liit Eesti]] ning korraldas [[21. juuni]]l [[juunipööre|riigipöörde]]. [[6. august]]il liideti Eesti [[NSV Liit|Nõukogude Liiduga]]. 1940. aastal likvideeriti senisel kujul Eesti Rahva Muuseum, mille põhjal loodi kaks uut muuseumi: Riiklik Kirjandusmuuseum ja Riiklik Etnograafiamuuseum. 1944. aastal olid paljud Eesti etnograafid sunnitud [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|järjekordse Nõukogude okupatsiooni]] eest välismaale [[Suur põgenemine|põgenema]]. Nende seas olid [[Ilmar Talve]], [[Gustav Ränk]], [[Helmi Kurrik]], [[Helmut Hagar]], [[Ivar Paulson]] jt.