Sotsiaalpsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

Sotsiaalpsühholoogias on hoiakud defineeritud kui õpitud, globaalsed [[hinnang]]ud inimesele, objektile, kohale või probleemile, mis mõjutavad mõtlemist ja käitumist.<ref>Ajzen, I., & Fishbein, M. (1980). Understanding attitudes and predicting social behaviour.</ref> Lihtsalt öeldes on hoiakud elementaarsed väljendused nõustumiseks või mittenõustumiseks, pooldamiseks või mittepooldamiseks või nagu Bem väljendas – meeldimiseks või mittemeeldimiseks.<ref>Bem, D (1970). ''Beliefs, attitudes, and human affairs''. Belmont, CA: Brooks/Cole.</ref> Näiteks võib tuua šokolaadijäätise eelistuse või teatud poliitilise partei väärtuste toetamise.

Viimasel ajal on hoiakute uurimine võtnud suunaks uurida eristusi traditsioonilise enese-raporteeritud hoiaku mõõtmiste ja implitsiitsete ehk teadvustamata hoiakute vahel. Näiteks on eksperimendid, mis on tehtud Implitsiitsete Assotsiatsioonide Testiga, leidnud, et inimestel on implitsiitsed eelarvamused teiste rasside suhtes ehkki eksplitsiitsed vastused väljendavad neutraalsust.<ref>McConnell, Allen (September 2001). "Relations among the Implicit Association Test, Discriminatory Behavior, and Explicit Measures of Racial Attitudes". ''Journal of Experimental Social Psychology''. '''37''': 435–442.</ref> Üks uuring leidis, et eksplitsiitsed hoiakud korreleeruvad erirassidest inimeste interaktsioonis verbaalse käitumisega ja implitsiitsed mitteverbaalse käitumisega.<ref>Heider, J. D; Skowronski, J. J (2007). "Improving the Predictive Validity of the Implicit Association Test". ''North American Journal of Psychology''. '''9''': 53–76.</ref>

Ühe hoiakute kujunemise hüpoteesi kohaselt, mille pakkus välja Abraham Tesser aastal [[1983]], on tugevad meeldimised ja mittemeeldimised juurdunud meie geenidesse. Tesser arutles, et inimesed on kallutatud teatud hoiakuteks sõltuvalt kaasasündinud füüsilistest, sensoorsetest ja kognitiivsetest oskustest, temperamendist ja isiksuseomadustest. Hoolimata looduse poolt antud kalletest, kujunevad meie kõige hinnalisemad hoiakud kokkupuutest hoiakuobjektiga; premeerimise ja karistuse ajaloost; meie vanemate, sõprade ja vaenlaste hoiakute väljendustest; sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist, milles me elame ja teistest isiklikest kogemustest. Hoiakud kujunevad läbi õppimise. Mitmed uuringud on näidanud, et inimesed suudavad kujundada tugeva positiivse või negatiivse hoiaku neutraalse objekti suhtes, mis on mingil määral seotud emotsionaalselt laetud stiimuliga.<ref>Kassin, Saul; Fein, Steven; Markus, Hazel Rose (2008). ''Social Psychology'' (7 ed.). Boston, NY: Houghton Mifflin Company.</ref>

Veenmise teema on viimastel aastatel saanud palju tähelepanu. Veenmine on aktiivne mõjutamise meetod, mis püüab teisi inimesi juhatada võtmaks omaks hoiakut, ideed või käitumist kasutades ratsionaalseid või emotsionaalseid vahendeid. Veenmine tugineb pigem "veetlusele" kui tugevale survele või sundlusele. On leitud mitmeid tegureid, mis mõjutavad veenmise protsessi, mida saab jagada viite suurde kategooriasse: ''kes'' ütles ''mida'' ''kellele'' ja ''kuidas''.<ref>Myers, David (2010). ''Social Psychology, Tenth Edition''. New York: McGraw-Hill. pp. 234–253.</ref>

Sotsiaalne [[Tunnetus (psühholoogia)|kognitsioon]] on sotsiaalpsühholoogias arenev valdkond, mis uurib, kuidas inimesed tajuvad, mõtlevad ja mäletavad informatsiooni teiste kohta. Paljud uuringud on jõudnud tulemusele, et inimesed mõtlevad teistest inimestest teistmoodi kui mitte-sotsiaalsetest sihtmärkidest.<ref>Moskowitz, Gordon B (2005). ''Social Cognition: Understanding Self and Others''. Texts in Social Psychology. Guilford.</ref> Seda väidet toetavad uuringud inimestega, kellel esinevad sotsiaalsed kognitiivsed puudujäägid näiteks [[Williamsi sündroom]]i või [[autism]]i tõttu.<ref>Riby, D. M., & Hancock, P. J. (2008). Viewing it differently: Social scene perception in Williams syndrome and autism. ''Neuropsychologia'', '''46'''(11), 2855-2860.</ref>

Sotsiaalse [[Tunnetus (psühholoogia)|kognitsioon]] suureks uurimise osaks on atributsioon.<ref>Reisenzein, Rainer; Rudolph, Udo (2008). "50 Years of Attribution Research". ''Social Psychology''. '''39''' (3): 123–124.</ref> Atributsioonid on [[seletus]]ed, mille me omistame kas enda või teiste inimeste [[Käitumine|käitumistele]]. Me võime omistada käitumise lookuse kas sisemistele või välimistele faktoritele. ''Sisemine'' või kalduvuslik atributsioon seletab käitumist inimesest tulenevate omaduste, näiteks isiksuseomaduste või võimekuse kaudu. ''Välimine'' või situatsiooniline atributsioon sisaldab olukorrast tulenevaid tegureid nagu nt ilm.<ref name=":0">Triandis, H. C. (1971). Social psychology. ''Social psychology.''</ref> Samuti võime eristada atributsioone nende stabiilsuse järgi – püsivad vs mittepüsivad (kas käitumist korratakse või muudetakse sarnastes tingimustes). Kolmandaks võib käitumisi omistada kas kontrollitavatele või kontrollimatutele faktoritele sõltuvalt sellest, kui palju inimesel on kontrolli olukorra üle.

Atributsioonide töötlemise juures on avastatud mitmeid kalduvusi. Üheks tuntumaks on ''[[fundamentaalne atributsiooniviga]]'', mis viitab kalduvusele ületähtsustada sisemisi põhjuseid ja alahinnata situatsioonilisi faktoreid teiste inimeste käitumise hindamises.<ref>Myers, D. G. (2007). Psychology, eight edition. ''Modules. sl: Worth Publishers'', 978-0716779278.</ref> ''Osaleja-vaatleja kalle'' on selle edasiarendus, mille kohaselt enda käitumist seletatakse pigem välimiste faktorite kaudu ja teiste käitumine sisemiste tegurite kaudu.<ref name=":0" /> ''Ennast teeniv kalle'' tähendab seda, et enda edu korral omistavad inimesed põhjuslikkuse pigem sisemistele omadustele, aga ebaedu korral välistele mõjutajatele.<ref name=":0" /> Uuringud on leidnud, et mõõduka depressiooniga indiviididel see kalle puudub, mistõttu võib neil olla realistlikum reaalsuse tajumine.<ref>Andrews, P. W. (2001). The psychology of social chess and the evolution of attribution mechanisms: Explaining the fundamental attribution error. ''Evolution and Human Behavior'', '''22'''(1), 11-2911–29.</ref>

<ref name="G33YG">Allport, G. W. (1985). The historical background of social psychology. In G. Lindzey & E. Aronson (Eds.), ''The handbook of social psychology.'' New York: McGraw Hill.</ref>

<ref name="jucxa">Lewin, K. (1951). ''Field theory in social science: Selected theoretical papers.'' D. Cartwright (Ed.). New York: Harper & Row.</ref>

<ref name="QiMdR">Sewell, W. H. (1989). Some reflections on the golden age of interdisciplinary social psychology. ''Annual Review of Sociology''. Vol. 15.</ref>

<ref name="sEwKW">Moscovici, S. & Markova, I. (2006). ''"The making of modern social psychology''". Cambridge, UK: Polity Press.</ref>

<ref name="CwadX">Triplett, N. (1898). The dynamogenic factors in pacemaking and competition. ''American Journal of Psychology''. ''9'', 507–533.</ref>

<ref name="BfQti">Gergen, K. J. (1973). Social psychology as history. ''Journal of Personality and Social Psychology'','' 26'', 309–320.</ref>

<ref name="bJL2s">Asch, S. E. (1955). Opinions and social pressure. ''Scientific American'', pp. 31–35.</ref>

<ref name="aFbEO">Sherif, M. (1954). Experiments in group conflict. ''Scientific American'', ''195'', 54–58.</ref>

<ref name="lN3Pw">Festinger, L. & Carlsmith, J. M. (1959). Cognitive consequences of forced compliance. ''Journal of Abnormal and Social Psychology'', ''58'', 203–211.</ref>

<ref name="6wJlK">Milgram, S. (1975). ''Obedience to authority''. Harper and Bros.</ref>

<ref name="5BOlh">Bandura, A., Ross, D. & Ross, S. A. (1961). Transmission of aggression through imitation of aggressive models. ''Journal of Abnormal and Social Psychology'', ''63'', 575–582.</ref>

<ref name="9drbq">Haney, C., Banks, W.C. & Zimbardo, P.G. (1973). Interpersonal dynamics in a simulated prison. ''International Journal of Criminology and Penology'', ''1'', 69–97.</ref>