|
'''Praha koolkond''' oli alates 1926. aastast [[Praha]] lingvistikaringi ümber koondunud keeleteadlaste rühmast alanud [[keeleteadus]]lik rühmitus.
Koolkonna kujunemisel olid keskseiks [[Vilém Mathesius]], [[Roman Jakobson]], [[Sergei Karcevski]], [[Jan Mukařovský]] ja [[Nikolai Trubetzkoy]]. Ühing oli eelkõige mõjutatud [[Ferdinand de Saussure]]'i, [[Baudouin de Courtenay]] ja [[Filip Fjodorovitš Fortunatov]]i [[slavistika]]koolkonna ideedest. Rühmitus sai Prahas oma põhimõtteid arendada vaid kümmekond aastat kuni [[Saksamaa|Saksa]] okupatsiooni ning Trubetzkoy ja Mathesiuse surmani. Praha ringi ideede õitseng jätkus [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] [[Harvardi Ülikool]]is, kuhu Roman Jakobson oli saksa okupatsiooni eest põgenenud. Seega kehtib nimetus "Praha koolkond" kõigi keeleteaduslike õpetuste kohta, mis on suguluses Praha ringi programmiga, asukohast olenemata. Eelnimetatud programm avaldati esmakordseltesimest korda juba 1929. aastal väljaandes "Travaux du Cercle Linguistique de Prague", millesja selles piiritletud seisukohad on üldjoones järgmised:
* Keelkeel on väljendusvahendite süsteem, mille ülesandeks on vastastikuse arusaamise edendamine. Järelikult peab lingvistika uurima konkreetsete lausungite tegelikku funktsiooni.;
* Keelkeel on reaalsus ehk tõeline füüsikaline nähtus, mille tüübi määravad välised ehk mittekeelelised tegurid, näiteks sotsiaalne ümbrus ja sõnumi sisu. Seega on tähtis keeleliike eristada, näiteks teaduslike väljaannete ja ajalehtede keelt, tänaval ja ametiasutuses räägitavat keelt jne.;
* Keeleskeeles on ühendatud isiksuse intellektuaalsed ja ka emotsionaalsed väljendused.;
* Kirjutatudkirjutatud ja kõneldud keel ei ole samased ning nendevahelist vahekorda tuleks uurida.;
* Keeleteadlasekeeleteadlase põhiliseks huvialaks peaks olema [[Diakroonia ja sünkroonia|sünkrooniline]] uurimistöö, sest see on otseselt seotud keelelise tegelikkusega, aga samas ei tohiks keele ajaloo uurimist unarusse jätta.;
*[[Fonoloogiafonoloogia]]alases uurimuses peaks eelkõige tegelema fonoloogiliste opositsioonide kindlaksmääramisega eri keeltes. [[Morfoloogia|Morfoloogilisi]] nähtusi ei peaks isoleerima fonoloogilistest. Fonoloogilised opositsioonid on sageli tähtsad morfoloogia tasandil.
Selles programmis esitatud seisukohtadest on tänaseks tärganud uusi ja hinnatavaid ideesid ning need on viinud keeleteaduslike avastusteni. Praha ringi liikmed arendasid esimestenaesimesena välja keeleliidu probleemimõiste, mille all mõeldakse nähtust, kuikus naaberkeeltel on mitmesuguseid sarnasusi, ehkkikuid nad ei ole sugulaskeeled.<ref name="raamat">M.Ivić, "Keeleteaduse põhisuunad". Tõlkinud M. Erelt, M. Hint, J. Kaplinski, M. Remmel, H. Rätsep, E. Uuspõld, T.-R. Viitso, H. Õim. Tartu Riiklik Ülikool, Tartu, 1969. Lk 151-155.</ref>
==Viited==
| 