LT vz.35: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine
23. rida:
== LT vz.35 konstruktsioon ja tehniline lahendus ==
=== Torn ===
Torn paiknes korpuse keskosas ning moodustas koos sellega tanki lahingusektsiooni. Torn, nagu ka korpus koosnes karkassile needitud soomuslehtedest. Torni katusel asus komandöritorn [[diameeter|diameetriga]] 560  mm, mis oli suletav ühepoolse kuppelluugiga ning komandöritorni külgedel olid neli vaatlus episkoopseadet. Peale selle oli ümbruse jälgimiseks paigaldatud komandöri istekohale monokulaarne [[periskoop|periskoopseadeldis]]seadeldis, mille väljumisava paiknes komandöritorni katusel. Torni katusel paiknesid veel luugid, päeval [[lipp]]ude ja öösel valgusega signaliseerimiseks.
 
=== Relvastus ===
Tank LT vz.35 omas oma aja ja klassi kohta head relvastust. Sellele oli paigutatud 37  mm kahur vz.34UV (Škoda tehasetähisega A3 ning saksa armee käsutuses tähisega KwK 34(t)), mis oli [[tankitõrjekahur]]i KPUV vz.34 tankivariant. Relv oli varustatud poolautomaatse kiilulukuga, mis tagas kahurile laskekiiruse 12–15 lasku minutis. Raua pikkus oli 39 [[kaliiber (relv)|kaliibrit]] (1448  mm) ja kahuri kaal 235  kg. Tankile oli paigutatud ka kaks firmas Ceskoslovenska Zbrojovka Brno valmistatud [[raskekuulipildujat]] ZB. vz.37 (saksa armees kasutati tähist MG35/37(t) või kuulipildujat [[MG34]]) kaliibriga 7.92  mm, millest üks paiknes korpuse esiseinas ning teine tornis, suurtükist paremal. Tornis paiknevat kuulipildujat oli võimalik vertikaalselt juhtida koos kahuriga või iseseisvalt, horisontaalselt sai kuulipildujat, kui ka suurtükki liigutada ainult torni pööramisega. Lahinguvarusse kuulus 78 mürsku (24 soomustläbistavat ja 54 kild-fugassmürsku) ja 2700 padrunit. Soomustläbistavad mürsud läbistas soomust 60 kraadise nurga all 100 meetrilt 37  mm, 500 meetrilt 31  mm, 1000 meetrilt 26  mm ja 1500 meetri pealt 22  mm.
 
=== Mootor ===
Tankile oli paigutatud neljasilindriline ja neljataktiline vedelikjahutusega [[karburaatormootor]] Škoda T-11/0, mille võimsus oli 120 hobujõudu ning mis arendas 1800 pööret minutis. Silindrite [[diameeter]] oli 140  mm, mootori töömaht 8620  cm³ ning kolvikäik 140  mm. Mootor kaalus 900  kg. Kütusena kasutati etüleeritud [[bensiini]] [[oktaanarv]]uga mitte vähem kui 60. Kütusesüsteemi kuulus kaks paaki – 124 [[liiter|liitrit]] mahutav põhipaak paiknes mootoriruumis mootorist vasakul, 29-liitrine lisapaak aga tanki lahingusektsioonis parema seina ääres. Kütuse etteandmine toimus kahe pumba abil – mehaaniline membraan ja elektriline Auto-pulse. [[Karburaator]]eid oli kaks, mõlemad olid Zenith UDD. Süsteemil oli vedelikjahutus, radiaator paiknes mootoriruumis mootori ees ja mahutas 50 liitrit [[jahutusvedelik]]ku. Mootori käivitamiseks oli [[starter|elektristarter]] Scintilla võimsusega 2,94 kWh ja süütesüsteemi kuulus kaks 12-voldist magneetot Scintilla.
 
=== Sideaparatuur ===
LT-35-le oli paigaldatud [[raadiojaam]] vz.35, mille tegevusraadiuse oli 2  km ja mis oli võimeline töötama ainult [[telegraaf]]ina.
 
== LT vz.35 modifikatsioonid ==
* ''S-IIa'' – originaalmasina prototüüp
* ''LT vz.35'' – Tšehhoslovakkia tarbeks toodetud seeriamasin (37  mm A3 suurtükiga)
* ''T-11'' – eksportversioon Bulgaariasse (37  mm A7 suurtükiga)
* ''LTM 35'' – LT vz.35 nimetus Saksa armees kuni [[1940]]. aasta jaanuarini
* ''Panzerkampfwagen 35(t)'' – Saksa versioon tankist LT vz.35
46. rida:
* ''Munitionsschlepper 35(t)'' – laskemoonaveok
* ''Mörserzugmitteler / Artillerie Schlepper 35(t)'' – suurtükiveok
* ''Panzerjager 35(t)'' – 47  mm suurtükiga Pak 36(t) L/43 relvastatud liikursuurtükk
* ''Befehlswagen 35(t)'' – komandöritank
* ''TACAM R2'' – LT vz.35 baasil ehitatud Rumeenia tankihävitaja
57. rida:
[[Hermann Göring]]u alluvusse).
 
Just enne lahingute algust [[Euroopa]]s müüdi LT-35 mitmesse riiki, sealhulgas ka Bulgaariasse ja Rumeeniasse.
 
Saksa armees moodustasid PzKpfw 35(t)-d 1. kergediviisi tuumiku [[Poola]] kampaanias, mis seejärel formeeriti ümber 6. tankidiviisiks ning osales selle nime all lahingutes [[Prantsusmaa]]l ja [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]].
 
=== Škoda R-2 kasutamine Rumeenias ===
 
1935. aasta sügisel Rumeenia ostukomisjon külastas [[Tšehhoslovakkia]]t plaaniga rearmeerimise käigus hankida modernseid tanke armeele. Pärast intensiivseid läbirääkimisi ja demonstratsioone nii CKD ja Škoda poolt sõlmiti leping 14. augustil 1936. 126 Škoda S-II-a ostmiseks ja hiljem võimalus veel 63 tanki juurde muretsemiseks, tankid asuksid armee teenistuse markeeringu R-2 all. Nagu lepingus kirjas, saatsid tšehhid esimese prototüübi 1937. aasta jaanuaris, millele järgnesid kohe 11 ja siis veel neli tanki, kuigi lepingu täitmiseks pidi Škoda "laenama" tanke Tšehhoslovakkia armeele lubatute hulgast. Saadud tankid läbisid põhjalikud testid enne tagastamist, paljud polnud enam sõidukõlbulikud Škodale, kuid rumeenlased jäid katsetuste tulemustega väga rahule ja nad soovisid saada veel 280 lisatanki, tingimusel, et kaks kolmandikku tankist pannakse kokku Rumeenia firma Malaxa poolt. Škoda lükkas selle pakkumise tagasi, kuna oli varem Malaxaga tegemist teinud ning tšehhid ei olnud selle firma asjaajamisega eriti rahul. Esialgse tellimuse esimesed 27 masinat saadeti rumeenlastele 1938. aasta septembris, suurim hulk saabus oktoobris ja viimased 30 1939. aasta veebruaris.
 
Formeeritud kahte pataljoni, moodustasid need tankid 1. tankirügemendi, millest 1941. aastal kasvas valja 1. tankidiviis. 1. tankidiviisi R-2d osalesid 1941. aasta invasioonis [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] vastu, opereerides [[Põhja-Bukoviina]]s ning sellele järgnenud [[Pruti jõgi|Pruti jõe]] ületamisel. R-2l on ka au olla esimene Rumeenia tank, mis osales tankilahingus Rumeenia ja Nõukogude vägede vahel. 4. juulil 1941. lahingus Brinzeni pärast hävitati kaks [[T-28]] tanki ja rumeenlased ise kaotasid ühe R-2. Augusti lõpuks oldi veel kaotatud kakskümmend tanki lahingutes ning paarkümmend mehaaniliste rikete tõttu. Aasta lõpuks oldi jäädavalt kaotatud 26 masinat, 60 olid taastatavad ja ülejaanud vajasid põhjalikku remonti. Tänu Rumeenia remonditöökodade pingutustele suudeti 1942. aasta suvel teenistusse tagasi anda 83 R-2, sakslastelt saadi veel suure mangumise peale 26 Panzer 35(t), mis olid aga suhteliselt palju kasutatud. 1942. aasta augustiks, mil 1. tankidiviis naasis rindele, oli ridades 109 R-2. Jäädes [[Stalingradi lahing]]u käigus ette venelaste suurrünnakule, kaotas diviis esimese nädala jooksul enamuse oma tankidest. 1943. aasta jaanuariks oldi kaotatud 81 R-2 tanki. Aprillis 1943 väitis 1. tankidiviis endal olevat 59 R-2t, kuid see arv sisaldab ka täiesti kasutuskõlbmatuid masinaid. 1943. aasta suve lõpus oli ainult 25 tanki sõidukorras, 30 asusid remonditöökodades ja nelja kasutati treeningumasinana. Ainult üks kompanii tanke osales veel lahingutegevuses 1943. aastal Cantemiri tankigrupi koosseisus, enne kui R-2 1944. aasta märtsis ametlikult tõmmati välja rindeteenistusest. Natuke aega enne seda R-2, mida nüüdseks oli 69 igasuguses seisukorras masinat, otsustati ümber ehitada iseliikuvateks suurtükkideks TACAM programmi raames, esimene prototüüp oli valmis juba 1944. aasta veebruariks. Ümberehitamiseks valiti 40 masinat, kuid valmis tehti ainult kakskümmend, sel põhjusel, et pearelvastusena kasutatud nõukogude 76,2  mm kahur ei suutnud suurt midagi uute nõukogude tankide [[T-34/85]] ja [[IS-2]] vastu. Pärast vaherahu sõlmimist ja Rumeenia üleminekut liitlaste poolele osalesid tankid maa sakslastest puhastamisel, seejärel enamus tanke konfiskeeriti venelaste poolt. 5 olid veel rumeenlaste käes veebruaris 1945, kuid need kaotati lahingutes. Mõni tank võidi taastada pärast sõda, teatud allikad väidavad, et kuni 30 R-2 tanki oli rumeenlaste teenistuses veel pärast sõda, kuid kõik anti üle Nõukogude Liidule sõjareparatsioonide katteks.
 
== Välislingid ==
74. rida:
{{Saksa sõjatehnika TM}}
{{Tšehhoslovakkia ja Tšehhi ja Slovakkia soomustehnika PTM}}
 
[[Kategooria:Tšehhoslovakkia tankid]]
[[Kategooria:Saksa tankid]]