Arthur Sullivan: erinevus redaktsioonide vahel

'''Sir Arthur Seymour Sullivan''' ([[13. mai]] [[1842]] [[Lambeth]] – [[22. november]] [[1900]] [[London]]) oli inglise helilooja ja dirigent.

Arthur Sullivan kirjutas aastatel 1871–1896 koos [[William S. Gilbert|Sir William Schwenck Gilbertiga]] 14 koomilist ooperit. Gilbert kirjutas libretod, Sullivan komponeeris muusika. 1881. aastal sai nende koduteatriks äsja valminud Savoy teater (Savoy Theatre). Etenduste mängukohast lähtudes on Sullivani ja Gilberti koostööna valminud koomiliste ooperite koondnimetus [[Savoy ooper]]. Savoy ooper on väga tugevalt mõjutanud Ameerika ja Briti muusikaliteatrite arengut. Samuti on see jätnud oma jälje ingliskeelse maailma popkultuuri.

Arthur Sullivan oli iirlasest isa Thomas Sullivani ja itaallannast ema Mary Clementina (snd Coghlan) noorem poeg. Thomas Sullivan oli sõjaväeorkestri juht, klarnetist ja muusikaõpetaja. Aastatel 1845–1857 juhatas ta Sandhurstis asunud kuningliku sõjaväekolledži (The Royal Military College) orkestrit.

Noort Arthur Sullivani huvitas muusika väga, ta alustas neljasena klaveri õppimist ning õppis mängima ka kõiki isa orkestri pille. 8-aastasena komponeeris ta esimese muusikapala, hümni "By the waters of Babylon".<ref>{{Raamatuviide|autor=Ainger, Michael|pealkiri=Gilbert and Sullivan: A Dual Biography|aasta=2002|koht=|kirjastus=Oxford University Press|lehekülg=24}}</ref> Kuigi isa püüdis suunata Sullivani mõnd teist elukutset püüdlema, liitus Arthur 12-aastaselt omaenda soovil Chapel Royali kooriga. Koormeister Thomas Helmore toetas tema annet: ta õhutas Sullivani hümne kirjutama ja leidis võimalusi, et need ära trükkida või ette kanda.

1856. aastal andis kuninglik muusikaakadeemia (The Royal Academy of Music) 14-aastasele Sullivanile [[Mendelssohni stipendium|Mendelssohni stipendiumi]]i, mis oli mõeldud ühe õppeaasta kulude katmiseks. Kuninglikus muusikaakadeemias oli üks tema õpetajatest [[John Goss]], klaverit õpetasid talle [[William Sterndale Bennett]] ja [[Arthur O'Leary]].

Sullivanile antud stipendiumit pikendati esialgu veel aasta võrra ja 1858. aastal kolmandat korda, et ta saaks minna [[Leipzigi konservatoorium|Leipzigi konservatooriumisse]]isse. Selles koolis õppis Sullivan [[Carl Reinecke]] ja [[Julius Rietz]]i juures kompositsiooni, [[Moritz Hauptmann]]i ja [[Ernst Richter|Ernst Richteri]]i juures kontrapunkti ning [[Louis Plaidy]] ja [[Ignaz Mosheles|Ignaz Moshelesi]]i juures klaverit.

Leipzigis komponeeris Sullivan konservatooriumi lõputööna saatemuusika Shakespeare'i näidendile "The Tempest" ("Torm"). "Tormi" saatemuusika kanti 1862. aastal ette [[Kristallpalee|Kristallpalees]]s ja klassikalise muusika ajakiri The Musical Times kirjutas sellest teosest ülivõrdes. Sullivan hakkas tasapisi tõusma Inglismaa kõige paljutõotavama noore helilooja positsioonile.

Aastatel 1861–1872 töötas Sullivan peamiselt organisti ja õpetajana ning alustas selle kõrvalt ka heliloojakarjääri. Esialgu kirjutas ta vaheldumisi koorimuusikat, salongilaule ja klaveripalu. 1864. a valmisid kantaat "The Masque at Kenilworth" ("Maskeraad Kenilworthis") ja ballett "L'Île Enchantée" ("Nõiduslik saar"). Aastatel 1863–1867 kirjutas Sullivan koos Henry F. Chorleyga ooperi "The Sapphire Necklace" ("Safiirist kaelakee"), mida aga ei esitatud kunagi ning millest on säilinud üksnes avamäng ja kaks laulu. Koos 1891. aastal etendunud ooperiga "Ivanhoe" ja 1898. aastal loodud romantilise muusikalise draamaga "The Beauty Stone" ("Ilukivi") jäid need tema ainsateks tõsisemat laadi teosteks.

1867. aastal valmis Sullivani ja F. C. Burnandi koostööna operett "Cox and Box", mis sai publikumenu osaliseks. See innustas impressaario Thomas German Reedi tellima neilt uut kergesisulist teost. "The Contrabandista" ("Salakaubavedaja") menu oli tagasihoidlik. 1870. aastal tutvus Sullivan dramaturgi ja satiiriku William Schwenck Gilbertiga. Koostöö temaga oli Sullivani jaoks edaspidi loominguliselt määrava tähtsusega. Gilberti & Sullivani esimene koostöö oli 1871. aastal valminud operetilaadne "Thespis", mille partituurist on aga suurem osa kadunud.

Sullivan töötas ka dirigendina.

1875. aastal oli impressaario [[Richard d’Oyly Carte]]'il vaja ühevaatuselist ooperit, mida saanuks mängida peagi esietenduva [[Jacques Offenbach]]i opereti "La Périchole" järelpalana. Richard d’Oyly Carte tegi Gilbertile ettepaneku, et tema koomilist laadi libretole "Trial by Jury" ("Vandemeeste kohus") võiks muusika kirjutada Sullivan. Nende koostöö sujus ja Londoni publik võttis ehtinglasliku koomilise lühiooperi vastu suure vaimustusega.

1876. aastal nõustus Sullivan hakkama äsja loodud muusikakooli National Training School for Music juhatajaks, kuid loobus sellest juba 1881. aastal, sest ta eelistas muusika loomist selle õpetamisele.

Ooperi "Trial by Jury" edust kantuna jätkasid impressaario D’Oyly Carte, libretist Gilbert ja helilooja Sullivan koostööd. Nende järgmised ühistööd "The Sorcerer" ("Maag"), "H.M.S. Pinafore" ja "The Pirates of Penzance" ("Penzance’i piraadid") läksid väga menukalt. 1876. aastal asutas D’Oyly Carte nende teoste esitamise finantseerimiseks koomiliste ooperite kompanii ning pidas koguni vajalikuks täiesti uue teatrimaja ehitamist. See avati 1881. aastal ja sai nimeks Savoy Theatre. Tollest nimest kujuneski Sullivani ja Gilberti lavateoste sünonüüm. Uue Savoy teatri jaoks valmis "Iolanthe". Ka teised Gilberti ja Sullivani mujal esitamisel olnud teosed viidi üle uude teatrimajja.

Aastatel 1880–1889 pidas Sullivan [[Leeds]]i festivali dirigendi ametit. Kui kultuurihuviline [[Victoria (Suurbritannia)|kuninganna Victoria]] tõstis Sullivani 1883. aastal aadliseisusse (''sir''), soovis monarh, et maestro komponeeriks ka ühe ''grand opera''. Ka Sullivan oli seda mõtet kaua meeles kandnud. Carte’i innustusel valmiski "Ivanhoe", mis lavastati küll pompoosselt, kuid ei saavutanud märkimisväärset publiku toetust. Kuid Leedsi festivaliga seoses komponeeris Sullivan oma kõige väljapaistvama tõsise loomuga muusikateose "The Golden Legend" ("Kuldne legend"). Selle kantaadi elemente kasutas ta hiljem operettides "Ruddigore" ja "The Yeoman of the Guard" ('valvurite jumal').