Michael Ende: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine
6. rida:
Sõja tõttu lõpetas Ende aga [[1948]] hoopis Stuttgardi [[Waldorfi kool]]i. Selle järel käis Ende Münchenis asuvas näitlejate koolis, ehkki tema põhieesmärk ei olnud saada näitlejaks, vaid näitekirjanikuks.<ref name="VlyZy" /> Kooli lõpetamise järel töötas ta mõned aastad kohalikes teatrites näitlejana, kirjutades paralleelselt [[kabaree]]tekste, ning 1954–62 töötas ka Baieri ringhäälingus filmikriitikuna, mis oli tema esimene kindel sissetulekuallikas.
Tema enda kirjutatud enamasti dramaatilised näidendid talle edu ei toonud. [[1950]]. lõpus kirjutas Ende oma raamatu "Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer". Ta kirjeldab oma üsna ebaharilikku tööprotsessi nii: "Istusin kirjutusmasina taha ja kirjutasin: "Maa, kus vedurijuht Luukas elas, oli üsna pisike." See oli esimene lause, misjärel mul polnud õrna aimugi, kuidas võiks kõlada järgmine. Mul polnud loo kirjutamiseks vähimatki plaani ega ideed. Nii avastasin enda jaoks kirjutamise kui seikluse. Lugu aina kasvas ja kasvas, sellesse sekkus üha rohkem tegelaskujusid ning sündmuste ahelad hakkasid mu suureks üllatuseks omavahel põimuma."<ref name="s8bK0" /> Seda kummalist tööstiili võrdles Ende kunstnike töömeetodiga, mille käigus kasvab ähmasest ideest välja midagi hoopis paremat.<ref name="CbF14" /> Järgmise poolteise aasta jooksul lükkasid käsikirja tagasi kokku kaksteist kirjastust, kuna see olevat lasteraamatu jaokskohta liiga pikk. Raamat avaldati alles [[1960]]. aastal ja see sai [[Saksa noorsookirjanduse auhind|saksa noorsookirjanduse auhinna]]. Selle raamatu edu muutis Ende ka materiaalselt sõltumatuks.<ref name="VQOB5" />
Näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga abiellunud kirjanik elas 1965–1971 Müncheni lähedal. Ende jaoks tõi suure pettumuse tema tragikomöödia "Die Spielverderber" edutu lavastus, mille kriitikud maatasa tegid. Nad heitsid Endele ette [[eskapism]]i ja seda, et ta ei valmista oma positiivsete muinasjuttudega lapsi tõeliseks eluks ette.<ref name="bRave" /> Kriitikud nimetasid teda põlastavalt lastekirjanikuks. Eskapismi debatt oli üks põhjusi, miks Ende kolis perega [[Itaalia]]sse. Ende sõnul ei tõmmata Itaalias nii selget joont realistliku ja fantaasiakirjanduse vahele, seal on tähtis vaid kirjutatu kvaliteet.<ref name="cO5n5" />
69. rida:
 
==Teosed eesti keeles==
* "[[Momo]] ehk kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi: muinasjutt-romaan" (''"Momo oder Die seltsame Geschicte von den Zeit-Dieben und von dem Kind, das den Menschen die gestohlene Zeit zurückbrachte''"). Tõlkinud [[Helgi Loik]], illustreerinud [[Reti Saks]]. [[Tiritamm]], [[Tallinn]] [[1994]], 224 lk; ISBN 998555003X; Tallinn [[2018]], illustreerinud Michael Ende, 296 lk; Saksa noorsookirjanduse preemia [[1974]]
* "Ilma lõputa lugu" (''"Die unendliche Geschichte''", romaan). Tõlkinud [[Tiiu Relve]]. Tiritamm, Tallinn [[1996]], 470 lk; ISBN 9985550307
* "Satanakardinalkohõlepusapörgulikvõlujook ehk Vunšpunš" (''"Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch''"; jutustus). Tõlkinud Tiiu Relve. Illustreerinud [[Regina Kehn]]. Tiritamm, Tallinn [[2002]], 200 lk; ISBN 9985551362
* "Simm Nööp ja vedurijuht Luukas" (''"Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer''"; romaan). Tõlkinud [[Margus Enno]], illustreerinud F. J. Tripp. Tiritamm, Tallinn [[2004]], 248 lk; ISBN 9985551575; Saksa lastekirjanduse auhind [[1961]]
 
== Kirjandus ==