Erinevus lehekülje "Pauluse kiri filiplastele" redaktsioonide vahel

P
=== Pauluse vangistus ===
[[Pilt:Rembrandt, "St. Paul in Prison".jpg|pisi|[[Rembrandt]]. "Apostel Paulus vangistuses"]]
Paulus mainib kirjas, et ta on vangistatud <ref>Fl 1:12–13</ref>, aga selle kohta, kus ja millal see täpselt toimus, on erinevaid teooriaid. Võimalike asukohtadena pakutakse välja [[Efesos]]t <ref>Ap 19</ref>, [[Kaisarea]]d <ref>Ap 23–26</ref> ja [[Rooma]]t <ref>Ap 28:30–31</ref>. Kuigi üksmeel Pauluse vangistuse koha suhtes puudub on tema võimalikud vangisoleku kohad abiks kirja dateerimisel. Juhul, kui ta oli vangis Efesoses, on kiri saadetud millalgi ajavahemikus [[52]]–[[55]]. Kui vangistus toimus Kaisareas on kiri saadetud [[57]]–[[59]] ja kui Roomas, siis [[60]]–[[62]].<ref>Donald Alfred Hagner. 2012. "The New Testament: a historical and theological introduction." Grand Rapids (Mich.): Baker Academic. 557</ref><ref>E. Schweizer 1991. "A Theological Introduction to the New Testament." Biblical studies. Abingdon Press. 79</ref>
 
Kirjast võib välja lugeda, et Pauluse vangistuse põhjuseks on kristliku sõnumi kuulutamine. Paulus ise, vaatamata vangistuse raskusele, väljendab sellega seoses rõõmu, kuna ta leiab, et see sündmus on andnud teistele mõttekaaslastele indu ja julgust veel aktiivsemalt kristlikku sõnumit levitada. "Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna" <ref>Fl 1:14</ref>. Vangistuse raskusest ja rusuvusest annab aimu tema arutlus surma ja elu üle, milles ta väljendab ühelt poolt iha surra, et saada üheks Kristusega ja teiselt poolt soovi jääda elama, et tal õnnestuks oma misjonitööd jätkata (Fl 1:20–26)<ref>Raymond Edward Brown. 2010. "An introduction to the New Testament." Anchor Bible reference library. New Haven ; London: Yale University Press. 486–487</ref>. On teoreetikuid, kes pakuvad, et Pauluse arutlusest võib välja lugeda enesetapu kaalumist ja seeläbi märtrisurma saavutamist.<ref>Arthur J. Droge, ja James D. Tabor. 1992. "A Noble Death: Suicide and Martyrdom Among Christians and Jews in Antiquity." HarperSanFrancisco.</ref>. Pauluse-aegses kristluses ei suhtutud [[enesetapp]]u kui pattu ja patuks sai see alles [[5. sajand]]il [[Augustinus]]e käsitluses. Pauluse ajal oli enesetapp nii juutide, paganate, kui ka kristlaste seas lubatud ja teatud tingimustel isegi soovituslik, kui õige ja üllas tegu (kõige tuntuma näitena ehk [[Sokrates]], kes vabatahtlikult endalt elu võttis, kui oli surma mõistetud). Pauluse, kui pühendunud kristlase dilemmat võib veel enam selgitada see, et ka Jeesus, kui Pauluse eeskuju ja ideaal, ei püüdnud enda surma vältida. Lisaks võib enesetaputeooriat toetada ka see, et Paulus ei maini oma kirjas kordagi, et teda võiks ähvardada hukkamine, vaid Paulus kirjutab: "ma olen aga veendunud Issandas, et ma ka ise tulen peatselt (Filipisse/teie juurde)" <ref>Fl 2:24.</ref>. Nii jätab Pauluse siseheitlus mulje pigem kaalumisest enesetapu, kui märtrisurma ja Kristusega üheks saamise ning elamise ja oma töö jätkamise vahel.<ref>Bart Ehrman. 2000. "The New Testament – A Historical Introduction to the Early Christian Writings. II." New York; Oxford: Oxford University Press. 315</ref>