Mandrilava (õigus): erinevus redaktsioonide vahel

Konventsiooni artikkel 82 esimeses lõikes on sätestatud, et rannikuriik teeb territoriaalmere lähtejoonest kaugemal kui 200 meremiili asuva mandrilava eluta loodusvarade kasutamise eest rahalisi või mitterahalisi makseid.<ref>ÜRO mereõiguse konventsioon. Artikkel 82.</ref> Artikkel 82 kujutab endast kompromissi, mis sõlmiti Kolmandal ÜRO mereõiguse konverentsil, kus rannikuriigid nõudsid endale 200 meremiilist kaugemale ulatuvat osa mandrilavast (edaspidi välimine mandrilava), samas kui geograafiliselt ebasoodsamas positsioonis olevad riigid olid sellele tugevalt vastu. Võttes arvesse Artiklist 76 tulenevaid rannikuriigi suveräänseid õigusi mandrilava üle, ei olnud võimalik anda kolmandatele riikidele õigust mandrilavast maavara saada. Selle kompenseerimiseks pandi rannikuriikidele, kellel on võimalik endale 200 meremiilist kaugemale ulatuv mandrilava kehtestada, kohustus mandrilava sellest osast saadud maavaradest teenitud tulu jagamiseks rahvusvahelise kogukonnaga. Rannikuriik võib seda Artikkel 82 järgi teha nii rahaliste kui mitterahaliste maksete näol. Selline kompromiss võimaldab laia mandrilava piirkonnaga rannikuriikidel kehtestada võimalikult suure ulatusega mandrilava ning ''quid pro quo'' saab rahvusvaheline kogukond Artikkel 82 alusel hüvitist.<ref>{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Outer Continental Shelf|aasta=2008|koht=|kirjastus=International Law Association Reports of Conferences, 73|lehekülg=1046}}</ref> Rannikuriigil on välimise mandrilava üle suveräänsed õigused, kuid kohustus rahvusvaheliselele kogukonnale kompensatsiooni maksta viitab sellele, et Artikkel 82 järgi kohaldub välimisele mandrilavale ''Common Heritage of Mankind printsiip''.<ref>{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Outer Continental Shelf|aasta=2008|koht=International Law Association Reports of Conferences, 73|kirjastus=|lehekülg=1047}}</ref>