Etnoloogia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Definitsioon. |
EufratJuku (arutelu | kaastöö) Lisatud distsipliini ajalugu esmajoones Eestis. |
||
1. rida:
'''Etnoloogia''' (kreekakeelsest sõnast ἔθνος, ''ethnos'' tähendusega "rahvas")<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.lexico.com/en/definition/ethno_|pealkiri=Oxford Dictionaries. Oxford University Press|väljaanne=|aeg=|vaadatud=3.12.2019}}</ref> (varem ka ''rahvateadus'' ja ''etnograafia'') on [[Teadusharu|teadusdistsipliin]], mis tegeleb inimkogemuse, kultuuri ja ühiskonna uurimisega. Termini ''etnoloogia'' loomist on omistatud Slovaki õigusteadlasele ja ajaloolasele Adam František Kollár de Kereszténile (1718–1783), kes defineeris seda oma 1783. aastal Viinis ilmunud teoses ''Historiae ivrisqve pvblici Regni Vngariae amoenitates'' kui "õpetust, mis uurib erinevate rahvaste päritolu, keeli, kombeid ja institutsioone".<ref>Kollár, Adam František. Historiae jurisque publici regni Ungariae amoenitates, I-II. Vienna, 1783.</ref> Tartu ülikoolis asuti etnograafiat esmalt õpetama 1865. aastal loodud geograafia, etnograafia ja statistika kateedris, kus 1884. aastal professoriks saanud Johann Richard Mucke pidas loenguid näiteks etnograafia uurimisloost ning Euroopa ja Venemaa eelajaloolisest etnograafiast.<ref>Piirimäe, Helmut 2007. Humanitaarteadused Tartu Ülikoolis 1802–1918. Toim. Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe. ''Universitas Tartuensis 1632–2007''. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 175–187</ref> Põhjalikumalt hakati Eesti alal etnoloogiaga (rahvateaduse nime all) tegelema [[Ärkamisaeg|ärkamisajal]], 19. sajandi lõpus, mil rahvusliku liikumise tegelased hakkasid ennekõike Soome eeskujul tundma huvi eesti rahvakultuuri vastu ning [[Jakob Hurt|Jakob Hurda]] eestvedamisel sai alguse ainelise vanavara ning suulise rahvapärimuse ulatuslik massikogumine. 1921. aastal asutati Tartu ülikoolis etnograafia õppetool, mille üheks oluliseks eestvedajaks sai 1922. aastal [[Eesti Rahva Muuseum]]<nowiki/>i direktoriks saanud Soome rahvateadlane [[Ilmari Manninen]]. 1939. aastal valiti etnograafia õppetooli professoriks [[Gustav Ränk]]. 1940. aastatel olid paljud Eesti etnograafid sunnitud nõukogude okupatsiooni eest välismaale põgenema. Nende seas olid [[Ilmar Talve]], [[Gustav Ränk]], [[Helmi Kurrik]], [[Helmut Hagar]], [[Ivar Paulson]] jt. 1940. aastal likvideeriti senisel kujul ka Eesti Rahva Muuseum, mille põhjal loodi kaks uut muuseumi: Riiklik Kirjandusmuuseum ja Riiklik Etnograafiamuuseum. Kuna Nõukogude Liidus käsitleti etnograafiat ajaloo abiteadusena, asuti Tartu Riiklikus Ülikoolis etnograafiat õpetama alguses arheoloogia ning hiljem Nõukogude Liidu ajaloo kateedris peaasjalikult [[Arved Luts|Arved Lutsu]] juhtimisel. 1994. aastal taasavatud etnoloogia õppetooli esimeseks professoriks valiti [[Elle Vunder]].
'''Etnoloogia''' on [[Teadusharu|teadusdistsipliin]], mis tegeleb inimkogemuse, kultuuri ja ühiskonna uurimisega. Etnoloogia – sõna kõige laiemas tähenduses – kattub [[Kultuuriantropoloogia|kultuuri-]] ja sotsiaalantropoloogiaga, mis seab eesmärgiks inimeseks olemise mõtestamise selle kultuurilistes ja ühiskondlikes avaldumisvormides. Etnoloogide metodoloogiliseks püüdluseks on esitada teatud inimrühma või kultuurinähtuse kohta terviklik ja seostatud analüüs, mis arvestab majanduse, poliitika, religiooni, suguluse, kunsti ja teiste eluvaldkondade omavaheliste põimumistega ([[Holism|holismi printsiip]]). Ühtlasi väärtustavad etnoloogid rahvaste (etnoste), ühiskondade, kultuuride, kultuurinähtuste süsteemset võrdlemist omavahel ja ka uurija enda taustaga: see võimaldab paremini aru saada mitte üksnes teiste rahvaste elust, vaid paremini mõista ka oma (enamasti euroameerikalikke) kultuurikategooriaid. Tänapäevast etnoloogiat iseloomustab teooriate ja lähenemisviiside interdistsiplinaarsus; kasutatakse [[sotsioloogia]], [[folkloristika]], [[semiootika]] jm distsipliinides rakendatud meetodeid (ja vastupidi).▼
Etnoloogia kui distsipliini arengus Lääne-Euroopas oli väga mõjukas 20. sajandi keskpaigast tegutsenud Prantsuse etnoloogiakoolkond, kuhu kuulusid teiste seas [[Claude Lévi-Strauss]], Paul Rivet, Marcel Griaule, Germaine Dieterlen ja [[Jean Rouch]]. Samuti oli oluline 1970. aastate Skandinaavia kultuurianalüüs, mille esindajateks on [[Orvar Löfgren]] ja Jan Frykman.
▲
<br />
==Vaata ka==
| |||