Apostel: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=veebruar|aasta=2015}}

{{keeletoimeta}}

'''Apostel''' (vanakreeka keelest  ἀπόστολος ''“apostolos”'' on aramea sõna “šaliach” tõlge ja lähtub verbist ”(volitusega) läkitama”.)<ref>{{Raamatuviide|autor=Gerhard Koll|pealkiri=JEESUSE JÄLGEDEL|aasta=2002|koht=Tartu|kirjastus=Johannes Esto Ühing|lehekülg=168}}</ref> Varakristlikul 1. sajandil (apostlikul ajajärgul) ristiusu kuulutaja ja õpetaja ning koguduste korraldaja (vaimukandja), keda oli Jeesus ise õpetanud või kes olid õpetuse saanud Jeesuse õpilastelt. Apostlite- järgsel ajastul nimetati apostliteks ka vaimukandjaid, kes rändasid kogudusest kogudusse ja kuulutasid ristiusku. Hiljem tunnustas kirik apostliteks ainult Jeesuse 12 õpilast (jüngrit) ja Pauluse. Tähtsaimad apostlid on Peetrus, Paulus, Jaakobus ja Johannes. Uue Testamendi järgi on apostel rohkem kui tavaline õpetaja ja kuulutaja: ta on Kristuse poolt kutsutud ja seatud esindama Jumala riiki. Uues Testamendis on sõna apostel kasutatud peamiselt Jeesuse kaheteistkümne jüngri, Pauluse ja  teiste kristlaste kohta, kes olid kaasatud kuulutustöösse. Jeesus valis kaksteist apostlit kaastöölisteks, jutlustajaiks ja tervekstegijaks. Pärast ülestõusmist käskis Jeesus neil minna ja kuulutada kogu maailmale, mida nad olid tema kohta teada saanud. Kui jüngrid  otsisid apostlit, et asendada Juudas Iskariotti, ütles Peetrus neile, et nad peavad valima kellegi, kes oli olnud koos Jeesusega tema tegevuse algusest peale ja kes oli näinud teda pärast seda, kui ta tõusis surnuist üles. Paulus väitis, et ta on apostel, sest ta uskus, et tema kogemus Damaskuse teel polnud pelgalt nägemus, vaid kohtumine elusa Jeesusega. Jeesus oli valinud tema kui oma erilise saadiku, kelle eriülesandeks oli tema sõnumi kuulutamine paganaile üle maailma.<ref>{{Raamatuviide|autor=THE LION|pealkiri=PIIBLI ENTSÜKLOPEEDIA|aasta=1996|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Raamat, Logos|lehekülg=}}</ref>