Hans Arp: erinevus redaktsioonide vahel

Juba varases elueas oli Arpil tugev poeetiline vabadus. TaArp kirjutas narratiive, mis aitasid mõista olulisi aspekte tema elust kunstnikuna ning samutika esseesid, mis seletasid tema kunstiteose tagamaid. 1945. aastal avaldati [[New York]]<nowiki/>is tema kirjutistest ja luuletustest kogumik [https://books.google.ee/books/about/On_My_Way.html?id=WgMInQEACAAJ&redir_esc=y „On My Way“ ("Olen Teel")], mis on suurepärane sissejuhatus tema skulptuuridele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=11}}</ref>

Sama aasta Novembris korraldas ta [[:en:Otto_van_Rees_(artist)|Otto van Rees]]<nowiki/>i ja [[Adja van Rees-Dutilh]]<nowiki/>iga näituse Tanneri Galeriis, mis hõlmas tema kollaaže ja gobelääne. Selle näituse oluline aspekt oli see, et kunstnikud kasutasid oma töödes uusi materjale nagu siid, vill, paber ja riideräbalad, mis oli õlimaalideleõlimaalis justkui revolutsiooniksrevolutsiooniline. Paar nädalat hiljem sai ta kirja [[:en:Hugo_Ball|Hugo Balli]]<nowiki/>lt, kes kutsus teda ''[[:en:Cabaret_Voltaire_(Zurich)|Cabaret Voltaire]]''<nowiki/>'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning ta sai kaunistada seinad baaris, kus üritused toimusid. Samuti esitas ta oma luuletusi.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=29–30}}</ref>

[[Dadaism]] ei rajanud teed ainult Zürichis. Uue ajastu kommunikatsioonivahendid tegid info liikumise äärmiselt kiireks ning peaaegu samaaegselt tõstis dadaism pead ka [[Berliin|Berliinis]], [[Hannover|Hannoveris]], [[Köln|Kölnis]], Pariisis ja New Yorgis, kuigi selle kunstivoolu nimi võis linnade vahel erineda. Põhjus, miks Arp otsustas minna teiste suurlinnade asemel Kölni, ei ole teada. Arvatakse, et ta võis olla kirjavahetuses [[Max Ernst|Max Ernstiga]]. Samuti võis kirjavahetus toimuda [[Johannes Theodor Baargeld|Johannes Theodor Baargeldiga]], rikka pankuri pojaga, kes lõi ajalehe "''Der Ventilator'' " (Ventilaator)", et propageerida revolutsioonilisi ideid nii kunstis kui ka poliitikas, mille toimetamisel aitas kaasa ka Arp. Kahjuks oli esimese väljaande rõhk liiga palju poliitikal, mistõttu otsustas Max Ernst luua uue väljaande "''Die Schammade'' " (Häbi)''"'', mis oli tähenduslikult sama juhuslik nagu dadaism. Arp kirjutas väljaandesse ning andis koos Ernstiga välja ka maalide seeria, mille nad nimetasid [https://www.artbasel.com/catalog/artwork/52839/Max-Ernst-Typoskript-Manifest-FaTaGaGa ''Fatagaga''<nowiki/>'ks.] <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=43}}</ref>

Suurem osa Dada-liikumisest hakkasjätkas arenemapärast I maailmasõda Pariisis. Arpi kohta öeldi, et mida rohkem temast sai [[Sürrealism|sürrealist]], seda rohkem jäi ta dadaistiks. [[André Breton]] ja sürrealistid võtsid Arpi Pariisis hästi vastu. Samas oli Arp 1920. aastaks arendanud välja oma isikliku stiili ning ta ei tahtnud, et teised teda mõjutaksid. Kuna ta kuulus kunstiühendustesse ning tol ajal liikus ringi palju kunstimanifeste, siis allkirjastas Arp neid selleks, et häid suhteid hoida. Ta arvas, et allkirjastamine on lihtsam kui vastuvaidlemine, kuigi tegelikult oli ta poliitiliselt erapooletu. Arp arvas, et sürrealistid jätkavad samu antiesteetlikkeantiesteetika [[Dogma|dogmasid]], millega aastaid tagasi Zürichis juba alustati ning ta tundis, et võib neid toetada ilma, et laseks end nende dogmadest liiga palju mõjutada. Sel perioodil olid samas seisus ka paljud teised kunstnikud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=47}}</ref>

[http://www.weinstein.com/artists/marcel-jean/ Marcel Jean] ütles Arpi kohta seda, et kuigi kunstnik polnud liikumistega kaasnevateskaasnevatel koosolekuteskoosolekutel eriti sage külaline, siis väljendas ta oma kuuluvust läbi oma kunstiteoste. Arp jättis poliitilise poole alati välja, sest ta polnud sellest lihtsalt huvitatud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=50–51}}</ref>

1926. aastal otsustas Arp lõplikult Prantsusmaale jääda ning ta ostis [[:en:Meudon|Meudonisse]] maja. Järgnevad aastad kuni II Maailmasõjamaailmasõja alguseni olid suured eneseotsingute, eksperimentide ja tehniliste avastuste aastad. Ta suhtles [[Piet Mondrian|Mondriani]], [[:en:Theo_van_Doesburg|Theo van Doesburgi]], [[:en:Michel_Seuphor|Seuphori]] ja Sürrealistidega. Samuti tegi ta koostööd oma abikaasa Sophie Taeuberiga. 1920.-1939. aastatel1920–1939 avaldati 11 raamatut ja portfooliot Arpi töödega. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=53–54}}</ref>

II maailmasõja tõttu ei saanud Arp enam Meudonis elada. Ta põgenes 1940. aastal koos Sophie, [[Sonja Delaunay|Sonia Delaunay]], [[:en:Alberto_Magnelli|Alberto]] ja Susi Magnelliga [[:en:Grasse|Grassesse]], kus nad elasid peaaegu 2 aastat. Kunstnik meenutas sealset elu nii: "Kaks aastat elasime me selles imelises kohas, ümbritsetuna lilledest, valgusest ja pilvedest, üritades unustada sõjaõudusi. Me joonistasime, kasutasime vesivärve ja kivitrükki ja lõime kõige kaunima raamatu "''[https://www.amorosart.com/oeuvre-arp-aux_nourritures_terrestres_-11486.html Les Nourritures Terrestres"]("MaapealsedMaised viljad")''...Hoolimata sõjaõudustest, vaatan ma sellele ajale tagasi, kui ühele kaunimale mu elus. Sel perioodil polnud jälgegi edevusest, ülbusest või rivaalitsemisest."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=57}}</ref>

1942. aastaks ei olnud enam Arpil ohutu Prantsusmaal elada ning ta põgenes koos Sophiega Zürichisse. Sophie suri 13. jaanuaril 1943. aastal, mis oli Arpile nii suur hoop, et järgneval viiel aastal ei teinud ta ühtegi iseseisvat tööd. Ainsad märked tema tegemistest olid 1943. – 1945. aastatel ilmunud 4 kogumikku, kuhu Arp oli märgitud kui poeedi või illustraatorina. 1946. aastal otsustas ta Meudonisse naasta ning oma skulptuuridega jätkata. Meudonist sai tema põhiline kodu, aga 1959. aastal sai ta maja koos aiaga ka Soldunosse, kuhu ehitas suure töökoja.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58}}</ref>

1949. aastal külastas ta esmakordselt [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriike]], kus külastas enda näituse avamist [[:en:Curt_Valentin|Curt Valentini Galeriis]]. Eelneval aastal oli temast avaldatud ka laiaulatuslik monograafia, mille koostajateks olid [[Robert Motherwell]], [[Carola Giedion-Welcker]] ja [[Bernard Karpel]]. Arpi kuulsus oli selleks ajaks ülemaailmne. Eriti suurt populaarsust kogus ta Ameerika Ühendriikides. 1950. aastal kutsuti ta tegema seinareljeefi [[Harvardi ülikool|Harvardi Ülikoolile]]. Sellele järgnesid paljud tööpakkumised ja näitused läänes. 1954. aastal võitis ta Rahvusvahelise Skulptuuriauhinna [[Veneetsia]] [[Biennaal|Biennaalil]]. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58–59}}</ref>

1959. aastal abiellus Arp [https://www.tate.org.uk/art/artists/marguerite-hagenbach-19168 Marguerite Hagenbachiga], kes oli pikki aastaid olnud tema lähedane sõber ja töökaaslane. Oma viimastel eluaastatel võitis Arp veel mitmeid preemiaid: 1963. aastal Grand Prix National des Arts, 1964. aastal GarnegieCarnegie Auhind, 1965. aastal Goethe Auhind [[Hamburgi Ülikool|Hamburgi Ülikoolis]] ning [[:en:Order_of_Merit_of_the_Federal_Republic_of_Germany|''Verdienstkreuz'' (Autäht)]] samuti 1965. aastal. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=60}}</ref>

Jean Arp suri 1966. aastal 7. jaaniljuunil Baselis.

Jean Arpi tööd ei esinda sihilikult midagi, samas on neil kindel inspiratsioon loodusest. Tema kõige abstraktsemad tööd viitavad orgaanisuseleorgaanilisusele, mis hoiab vaataja uudishimulikuna. Arp oli üks esimesi, kes muutis juhuslikkuse oluliseks osaks oma kunstiskunstist, sest kuni tema eksperimentideni olid lääneLääne kunstnikud püüdnud pigem kunsti kontrollida. Üks huvitavaid aspekte on see, et Arp tegi oma tööd kõigepealt valmis ja alles siis andis neile nimed, et vältida meelte mõju oma skulptuuridele. Kuna ta alustas dadaismist ning liikus edasi sürrealismi, peetakse tema stiili ja töid oluliseks ühenduslüliks nende kahe liikumise vahel.<ref>{{Netiviide|autor=THE ART STORY FOUNDATION|url=https://www.theartstory.org/artist/arp-hans/|pealkiri=Hans Arp|väljaanne=The Art Story|aeg=|vaadatud=26.11.2019}}</ref>

Jean Arp oli kunstnik, keda iseloomustas lihtsus, lahkus, väärikus ja tarkus. Ta leidis oma isiklikuisikupärase suuna juba varases eas. Ta valis kitsa raja ning ei eksinud sellelt kunagi. Kunstimaailma korruptsioon ja intriigid teda ei häirinud ning öeldakse, et tal oli samu omadusi nagu [[Jaapan|Jaapani]] [[Zen|zen-kunstnikel]], sest ta armastas loodust ja inimesi kõigi nende erinevustega. Oluline osa tema elus oli huumoril ja fantaasial, isegi tema varajased dada-tööd ei olnud kunagi vägivaldsed või groteskselt moondunud. Ta oli tark ja instiktiivne ja tema tööd nii poeesias kui skulptuuris peegeldasid alati ausalt tema iseloomu.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=64}}</ref>