Pietro Antonio Locatelli: erinevus redaktsioonide vahel

Locatelli tegevust [[Mantua]] regendi, maakrahv Philipp von Hessen-Darmstadti õukonnas tõendab 1725. aastast pärinev dokument, milles krahv nimetab teda "meie virtuoosiks". Kui sageli ja millises rollis Locatelli seal üles astus, on siiski teadmata.<ref>Dunning 1981, vol. I, pp.&nbsp;104–107</ref> Samuti on teadmata, millal ta tegutses [[Veneetsia]]s, ehkki ta seda kindlasti tegi.<ref>Dunning 1981, vol. I, p.&nbsp;107</ref>

 

 

1729. aastal asus Locatelli elama Amsterdami, kuhu jäi elu lõpuni. Ta ei komponeerinud sama ohtralt kui varem, vad andis amatööridele viiulitunde, toimetades enda teoseid Op. 1–9 ja teiste muusikute teoseid, nagu [[Giovanni Battista Martini]] Op.&nbsp;2.<ref>Dunning 1981, vol. I, pp.&nbsp;283–304</ref> Tema vähedokumenteeritud avalikud ja poolavalikud etteasted olid avatud üksnes muusikasõpradele, mitte kutselistele muusikutele. Teda 1741. aastal kuulanud inglane kirjutas, et Locatelli "kardab sedavõrd, et inimesed temalt õpivad, et ei luba oma kontserdile ühtki kutselist muusikut". Mõned rikkad muusikasõbrad, kes mängisid koos Locatelliga amatööridena, aitasid tal saada mõjukaks. Aristokraatlikes ringkondades tunnustati, imetleti ja toetati teda virtuoosi ja heliloojana.<ref>Dunning 1981, vol. I, p.&nbsp;315</ref> 1741. aastal hakkas ta kodus viiulikeeli müüma.<ref>Dunning 1981, vol. I, pp.&nbsp;310 &amp; 320 et seq</ref> Koos maksudega teenis ta 1742. aastal 1500 kuldnat, rohkem kui ükski teine muusik Amsterdamis.<ref name="Dunning306">Dunning 1981, vol. I, p.&nbsp;306</ref> On teadmata, miks 1744. aastast, mil ta avaldas Op. 8, kuni 1762. aastani, mil ilmus Op. 9, ei ole tema kohta teateid ei leksikograafidelt, kuulajatelt, kohalikelt ega rahvusvahelistelt muusikaajakirjanikelt.<ref name="Dunning306"/>