Pärast paaritumistseksimist muneb emane kirp sõltuvalt liigist 20 - 500 muna. Selleks ei lahku ta peremehe kehalt, vaid poetab munad väikeste kogumikena tema elupaika. Emased võivad muneda mitu korda, kahe munemise vahel aga peavad nad jälle verd imema. 4 - 5 päeva pärast kooruvad usjad, jalutud, kuid siiski väga liikuvad vastsed. Neil on olemas ka nõrgalt arenenud haukamissuised. Vastsed vajavad arenguks niiskust, seetõttu kaevuvad nad enamasti peremehe elukoha pinnasesse. Vastsete toiduks on kõikvõimalikud orgaanilised jäänused, mõnikord on arengu lõpetamiseks hädavajalik valmiku väljaheidete (st. pooleldi seeditud vere) söömine. Täiskasvanud vastne teeb endale võrgendniidist kookoni ja nukkub selles. Nukujärgu kestus on tavaliselt 8 - 14 päeva, kuid võib ulatuda ka mitme kuuni. Ühe kirbupõlvkonna areng võtab aega mõnest nädalast ühe aastani. Koorunud valmikud otsivad endale omal käel peremehe ja ronivad tema kehale.
Omapärane on Ameerikas, [[Aafrika]]s ja [[Madagaskar]]il elava liivakirbu (''Dermatophilus penetrans'') eluviis. Viljastatud emane tungib mõne [[imetaja]] nahasse ja jääb sinna elama. Tema tagakeha puhetub, lõpuks tekib haavand, mille kaudu kirp mune väliskeskkonda poetab. Liivakirbu tegevus on peremehele äärmiselt piinarikas, sest emast ei või nahas katki pigistada - see kutsub esile raske põletiku.
