Erinevus lehekülje "Hans Arp" redaktsioonide vahel

P
parandasin skripti abil kriipsud
Märgised: Visuaalmuudatus tekstilink teise vikisse
P (parandasin skripti abil kriipsud)
Märgis: tekstilink teise vikisse
Juba varases elueas oli Arpil tugev poeetiline vabadus. Ta kirjutas narratiive, mis aitasid mõista olulisi aspekte tema elust kunstnikuna ning samuti esseesid, mis seletasid tema kunstiteose tagamaid. 1945. aastal avaldati [[New York]]<nowiki/>is tema kirjutistest ja luuletustest kogumik [https://books.google.ee/books/about/On_My_Way.html?id=WgMInQEACAAJ&redir_esc=y „On My Way“ ("Olen Teel")], mis on suurepärane sissejuhatus tema skulptuuridele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=11}}</ref>
 
=== Varane elu 1886 - 1914 ===
Strasbourg oli sõja tõttu mõjutatud nii [[Saksamaa]]<nowiki/>st kui ka [[Prantsusmaa]]<nowiki/>st, mistõttu olid kunstnikul mõjutused mõlemast kultuurist. Jean Arpi isa, Jürgen Peter Wilhelm Arp, sündis 1853. aastal [[Kiel]]<nowiki/>is ja pärines suurest perest. Ta kolis Strasbourgi ja avas seal sigarivabriku. Strasbourgis tutvus ta oma tulevase abikaasa Joséphine Koeberlé'iga. Hans Arp oli nende esimene poeg. Peres oli ka vanem õde, kes suri imikueas ning noorem vend Francois. Arp veetis terve oma lapsepõlve Strasbourgis, samas linnas, kus sajand varem tegutsesid Goethe ja Herder. Arpi kohta on kirjutatud, et kooliajal ei olnud ta usin õppija vaid unistaja ning ta hoolis ainult luulest ja maalikunstist.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12}}</ref>
 
"Ükski teine kutsumus, ükski teine amet ei olnud mulle huvitav. Ja need lapsikud mängud - avastada unistustes olevaid kunstimaastikke - varjutasid tõeliselt avastamata maastikke. Ilmselt olid need nikerdused Strasbourgi katedraalis, mu kodulinnas, mis inspireerisid mind skulptuuri juurde suunduma. Umbes 10-aastaselt nikerdasin ma kaks puukujukest, Aadama ja Eeva, mille mu isa hiljem oma kabinetti kaunistuseks seadis."<ref name=":0" />
 
Ühes hilisemas meenutuses, mis on kirjutatud 1958. aastal, meenutab kunstnik oma sünnikodu: "Siin veetsin ma oma esimesed eluaastad. Ma mäletan selgelt seda ehmatust, kui selles majas tuli ilmale mu vend. Sel ajal olin ma 16-aastane ja Strasbourgi Kunstikoolis lõppematu lindude ja lillede kopeerimine oli minu jaoks maalikunsti mürgitanud ning hävitanud mu kunstilise aktiivsuse. Ma põgenesin poeesiasse."<ref name=":0" />
 
Kunstnikule võeti eraõpetaja ning koos suunduti [[Vosgesi departemang|Vosgesesse]], et nooruk saaks linnakärast eemal rahulikult töötada. Sellegipoolest olid maal elamise rõõmud samaväärselt tähelepanu kõrvale juhtivad ning pärast Vosgesest naasmist soovitas Arpi ema minna pojal õppima Strasbourgi kunsti- ja käsitöökooli. Sel perioodil hakkas Arpile eratunde andma maalikunstnik [[Georges Ritleng]].<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12-1312–13}}</ref>
 
Samuti on oluline märkida Arpi armastust luule vastu seetõttu, et see suunab teed kogu tema ülejäänud loomingu juurde. Nooruseas oli tema suurim pühendumus saksa romantikutel, eriti [[:en:Clemens_Brentano|Clemens Bretanol.]] Juba 15-aastaselt soovis Arp Bretano stiiliga sarnast luulekogu avaldada, aga selle käsikiri läks kaotsi. Hiljem samal aastal avaldati kolm tema luuletust ühes kriitikaväljaandes, kus kirjutati noore autori kohta järgmist: "See on lapse kirjutatud raamat, aga erakordselt tundliku lapse, kellel on suurepärane poeetiline vaatepunkt."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=13-1413–14}}</ref>[[Fail:'Constellation According to the Laws of Chance' by Jean Arp (Hans Arp), Tate Modern.JPG|pisi|alt=|"Tähtkuju juhuslikkuse seaduse järgi" 1930]]
 
1905. aastal läks ta õppima [[:en:Grand-Ducal_Saxon_Art_School,_Weimar|Weimari Kunstikooli]], kus tema õpetajaks sai [[Ludwig von Hoffmann]]. Ta õppis selles koolis 2 aastat, kuid arvatakse, et sellel koolil polnud tema loomingule suuremat mõju, kui välja arvata tehniline ettevalmistus. Sellegipoolest oli Weimar tol ajal üks suurimaid kunstikeskuseid ning Arp hakkas sel perioodil tundma huvi ka prantsuse maalikunsti vastu.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=17}}</ref>
1911. aastal lõi ta Šveitsis [https://www.kunstmuseumluzern.ch/en/exhibitions/der-moderne-bund-arp-helbig-luethy-gimmi-hubert-klee/ ''Moderner Bund'' (Modernne Punt)] ühenduse. Järgmisel aastal kohtus ta [[Robert Delaunay|Robert]] ja [[Sonja Delaunay|Sonia Delaunayga]] Pariisis ja [[Vassili Kandinsky|Vassili Kandinskyga]] [[München|Münchenis]]. Arp osales ''[https://www.rem.routledge.com/articles/erster-deutscher-herbstsalon Erste deutsche Herbstsalon (Esimene Saksa Sügissalong)]'' näitusel 1913. aastal ''Der Sturmi'' (Tormi) Galeriis Berliinis. Pärast Pariisi naasmist 1914. aastal, tutvus ta [[Guillaume Apollinaire]]'i, [[:en:Max_Jacob|Max Jacobi]], [[Amedeo Modigliani|Amadeo Modigliani]] ja [[Pablo Picasso|Pablo Picassoga]].<ref>{{Netiviide|autor=The Solomon R. Guggenheim Foundation|url=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/Jean-Arp|pealkiri=Jean Arp|väljaanne=Guggenheim|aeg=2019|vaadatud=28.11.2019}}</ref>
 
=== Zürich 1915 - 1919 ===
Kui algas [[Esimene maailmasõda|I Maailmasõda]], elas Arp Pariisis, aga kuna ta oli Saksamaa kodanik, siis oleks ta seaduse kohaselt pidanud sõjaväkke minema. Arp ei soovinud sõjas osaleda ning seetõttu lahkus ta Pariisist ja naasis Šveitsisse. Ta jõudis [[Zürich|Zürichisse]] 1915. aasta suvel. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=27}}</ref>
 
Sama aasta Novembris korraldas ta [[:en:Otto_van_Rees_(artist)|Otto van Rees]]<nowiki/>i ja [[Adja van Rees-Dutilh]]<nowiki/>iga näituse Tanneri Galeriis, mis hõlmas tema kollaaže ja gobelääne. Selle näituse oluline aspekt oli see, et kunstnikud kasutasid oma töödes uusi materjale nagu siid, vill, paber ja riideräbalad, mis oli õlimaalidele justkui revolutsiooniks. Paar nädalat hiljem sai ta kirja [[:en:Hugo_Ball|Hugo Balli]]<nowiki/>lt, kes kutsus teda ''[[:en:Cabaret_Voltaire_(Zurich)|Cabaret Voltaire]]''<nowiki/>'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning ta sai kaunistada seinad baaris, kus üritused toimusid. Samuti esitas ta oma luuletusi.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=29-3029–30}}</ref>
 
Arp kirjeldas oma Zürichi perioodi järgmiselt: "Tülgastunud maailmasõja tapatalgudest, pühendasime end Zürichis kunstidele. Samal ajal, kui silmapiiril kärkisid kahurid, meie laulsime, maalisime, tegime kollaaže ja kirjutasime kogu oma väega luuletusi. Me otsisime kunsti, mis põhineks kindlal vundamendil, mis raviks terveks ajastu hulluse ja taastaks tasakaalu põrgu ja taeva vahel. Meil oli eelaimdus, et ühel päeval kasutavad isegi võimuahned gangsterid kunsti selleks, et inimeste meeli halvata."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=30}}</ref>[[Fail:KMM Arp 02.JPG|pisi|"Pilvekarjus" 1953]]Samal perioodil armus ta ka [[:en:Sophie_Taeuber-Arp|Sophie Taeuberisse]]. Väidetavalt oli see armastus esimesest silmapilgust ning 1922. aastal noored abiellusid. Sophie oli maalikunstnik ja tantsija.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=31}}</ref>
 
=== Köln 1919 - 1920 ===
[[Dadaism]] ei rajanud teed ainult Zürichis. Uue ajastu kommunikatsioonivahendid tegid info liikumise äärmiselt kiireks ning peaaegu samaaegselt tõstis dadaism pead ka [[Berliin|Berliinis]], [[Hannover|Hannoveris]], [[Köln|Kölnis]], Pariisis ja New Yorgis, kuigi selle kunstivoolu nimi võis linnade vahel erineda. Põhjus, miks Arp otsustas minna teiste suurlinnade asemel Kölni, ei ole teada. Arvatakse, et ta võis olla kirjavahetuses [[Max Ernst|Max Ernstiga]]. Samuti võis kirjavahetus toimuda [[Johannes Theodor Baargeld|Johannes Theodor Baargeldiga]], rikka pankuri pojaga, kes lõi ajalehe "''Der Ventilator'' (Ventilaator)", et propageerida revolutsioonilisi ideid nii kunstis kui ka poliitikas, mille toimetamisel aitas kaasa ka Arp. Kahjuks oli esimese väljaande rõhk liiga palju poliitikal, mistõttu otsustas Max Ernst luua uue väljaande "''Die Schammade'' (Häbi)''"'', mis oli tähenduslikult sama juhuslik nagu dadaism. Arp kirjutas väljaandesse ning andis koos Ernstiga välja ka maalide seeria, mille nad nimetasid [https://www.artbasel.com/catalog/artwork/52839/Max-Ernst-Typoskript-Manifest-FaTaGaGa ''Fatagaga''<nowiki/>'ks.] <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=43}}</ref>
 
=== Pariis 1920 - 1940 ===
Suurem osa Dada-liikumisest hakkas arenema Pariisis. Arpi kohta öeldi, et mida rohkem temast sai [[Sürrealism|sürrealist]], seda rohkem jäi ta dadaistiks. [[André Breton]] ja sürrealistid võtsid Arpi Pariisis hästi vastu. Samas oli Arp 1920. aastaks arendanud välja oma isikliku stiili ning ta ei tahtnud, et teised teda mõjutaksid. Kuna ta kuulus kunstiühendustesse ning tol ajal liikus ringi palju kunstimanifeste, siis allkirjastas Arp neid selleks, et häid suhteid hoida. Ta arvas, et allkirjastamine on lihtsam kui vastuvaidlemine, kuigi tegelikult oli ta poliitiliselt erapooletu. Arp arvas, et sürrealistid jätkavad samu antiesteetlikke [[Dogma|dogmasid]], millega aastaid tagasi Zürichis juba alustati ning ta tundis, et võib neid toetada ilma, et laseks end nende dogmadest liiga palju mõjutada. Sel perioodil olid samas seisus ka paljud teised kunstnikud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=47}}</ref>
 
[http://www.weinstein.com/artists/marcel-jean/ Marcel Jean] ütles Arpi kohta seda, et kuigi kunstnik polnud liikumistega kaasnevates koosolekutes eriti sage külaline, siis väljendas ta oma kuuluvust läbi oma kunstiteoste. Arp jättis poliitilise poole alati välja, sest ta polnud sellest lihtsalt huvitatud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=50-5150–51}}</ref>
 
1926. aastal otsustas Arp lõplikult Prantsusmaale jääda ning ta ostis [[:en:Meudon|Meudonisse]] maja. Järgnevad aastad kuni II Maailmasõja alguseni olid suured eneseotsingute, eksperimentide ja tehniliste avastuste aastad. Ta suhtles [[Piet Mondrian|Mondriani]], [[:en:Theo_van_Doesburg|Theo van Doesburgi]], [[:en:Michel_Seuphor|Seuphori]] ja Sürrealistidega. Samuti tegi ta koostööd oma abikaasa Sophie Taeuberiga. 1920.-1939. aastatel avaldati 11 raamatut ja portfooliot Arpi töödega. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=53-5453–54}}</ref>
 
Olulisimaks sündmuseks peetakse 1930. aastat, kui Arp hakkas eksperimenteerima ümaravormiliste iseseisvate skulptuuridega. Ta oli 44-aastane ning oli terve oma eelneva karjääri jooksul kasutanud vaid revolutsioonilisi materjale nagu puulõiked, papp, kollaažid jms. Paljud oma eelnevad eksperimentaalsed tööd oli ta kahjuks hävitanud. Arp oli varem traditsioonilisse seisvasse skulptuuri skeptiliselt suhtunud, sest seda seostati akadeemilisusega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=54-5554–55}}</ref>
 
=== Hiline elu 1940 - 1966 ===
II maailmasõja tõttu ei saanud Arp enam Meudonis elada. Ta põgenes 1940. aastal koos Sophie, [[Sonja Delaunay|Sonia Delaunay]], [[:en:Alberto_Magnelli|Alberto]] ja Susi Magnelliga [[:en:Grasse|Grassesse]], kus nad elasid peaaegu 2 aastat. Kunstnik meenutas sealset elu nii: "Kaks aastat elasime me selles imelises kohas, ümbritsetuna lilledest, valgusest ja pilvedest, üritades unustada sõjaõudusi. Me joonistasime, kasutasime vesivärve ja kivitrükki ja lõime kõige kaunima raamatu "''[https://www.amorosart.com/oeuvre-arp-aux_nourritures_terrestres_-11486.html Les Nourritures Terrestres"]("Maapealsed viljad")''...Hoolimata sõjaõudustest, vaatan ma sellele ajale tagasi, kui ühele kaunimale mu elus. Sel perioodil polnud jälgegi edevusest, ülbusest või rivaalitsemisest."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=57}}</ref>
[[Fail:Jean Arp Configuration.jpg|pisi|"Konfiguratsioon" 1931]]
1942. aastaks ei olnud enam Arpil ohutu Prantsusmaal elada ning ta põgenes koos Sophiega Zürichisse. Sophie suri 13. jaanuaril 1943. aastal, mis oli Arpile nii suur hoop, et järgneval viiel aastal ei teinud ta ühtegi iseseisvat tööd. Ainsad märked tema tegemistest olid 1943. - 1945. aastatel ilmunud 4 kogumikku, kuhu Arp oli märgitud kui poeedi või illustraatorina. 1946. aastal otsustas ta Meudonisse naasta ning oma skulptuuridega jätkata. Meudonist sai tema põhiline kodu, aga 1959. aastal sai ta maja koos aiaga ka Soldunosse, kuhu ehitas suure töökoja.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58}}</ref>
 
1949. aastal külastas ta esmakordselt [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriike]], kus külastas enda näituse avamist [[:en:Curt_Valentin|Curt Valentini Galeriis]]. Eelneval aastal oli temast avaldatud ka laiaulatuslik monograafia, mille koostajateks olid [[Robert Motherwell]], [[Carola Giedion-Welcker]] ja [[Bernard Karpel]]. Arpi kuulsus oli selleks ajaks ülemaailmne. Eriti suurt populaarsust kogus ta Ameerika Ühendriikides. 1950. aastal kutsuti ta tegema seinareljeefi [[Harvardi ülikool|Harvardi Ülikoolile]]. Sellele järgnesid paljud tööpakkumised ja näitused läänes. 1954. aastal võitis ta Rahvusvahelise Skulptuuriauhinna [[Veneetsia]] [[Biennaal|Biennaalil]]. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58-5958–59}}</ref>
 
1959. aastal abiellus Arp [https://www.tate.org.uk/art/artists/marguerite-hagenbach-19168 Marguerite Hagenbachiga], kes oli pikki aastaid olnud tema lähedane sõber ja töökaaslane. Oma viimastel eluaastatel võitis Arp veel mitmeid preemiaid: 1963. aastal Grand Prix National des Arts, 1964. aastal Garnegie Auhind, 1965. aastal Goethe Auhind [[Hamburgi Ülikool|Hamburgi Ülikoolis]] ning [[:en:Order_of_Merit_of_the_Federal_Republic_of_Germany|''Verdienstkreuz'' (Autäht)]] samuti 1965. aastal. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=60}}</ref>
51 730

muudatust