Gilles Deleuze: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Thijs!bot (arutelu | kaastöö)
P robot Adding: sv:Gilles Deleuze
28. rida:
Deleuze'i käsitlust võimu ja selle tegevuse vahelisest ühtsusest võib näha tema poliitilistes kommentaarides. „Tuhandes Platoos“ arendavad Deleuze ja [[Félix Guattari|Guattari]] kuningliku teaduse kontsepti (vs. nomaadliku teaduse kontsept). Kuninglik teadus lahutab võimu ja tegevuse ning olemuslikult intellektuaalse töö ja käsitöö. Nomaadlikul teadusel on omad tööjaotused, kuid intellektuaalne ja käsitöö jäävad lõimituks. Siin näeme Marxi varajaste kapitalismi ja eraomandi võõrandumist tekitavate omaduste kriitikate järelkajasid.
 
Tema tööd on täis ootamatuid viiteid, sageli tsiteerides vähetuntud autoreid. Ta kirjutas raamatuid filmist („Liikumine-pilt“ (1983) „Aeg-pilt“ (1985)), maalist ([[Francis Bacon (kunstnik)|Francis Bacon]]ist (1981)), rohkelt kirjandusest – [[Marcel Proust]]ist (1964), [[Leopold von Sacher-Masoch]]ist (1969), [[Franz Kafka]]st (1975). Lühemaid tekste on ta avaldanud selliseist autoreist, nagu [[F. Scott Fitzgerald]], [[Herman Melville]], [[Samuel Beckett]], [[Antonin Artaud]], [[Heinrich von Kleist]] ja [[Fjodor Dostojevski]]. Nendega ei ehita ta üles kunstifilosoofiat, vaid esitab filosoofilisi probleeme, luues nende abil uusi filosoofilisi kontsepte. Raamatus „Mis"[[Mis on filosoofia“filosoofia]]" ütlevad Deleuze ja [[Félix Guattari|Guattari]]: "(Filosoofid) ei tohi enam võtta kontsepte vastu kingitustena, et neid pelgalt puhastada ja poleerida. Nad peavad need esmalt looma, esitama ja muutma need veenvaiks." Kontseptid on aktiivsed ning mõjutavad, mitte ei ole ideede sisu tähistajaiks.
 
Siin peegeldub Deleuze'i arusaamist mõttest. Selle asemel, et võtta 'idee', kui elatud aktiivsuse võõrandumine või transtsendents, võtab Deleuze "kontsepti", kui määramatuse antud asjade vahel – katkestused olemiste vahel, mis teevad võimalikuks nende muutumise ja põhjusliku vastastikuse lõikumise. Deleuze nõuab, et filosoofia, selle asemel, et püstitada transtsendentseid ideid, peab lähenema mõelda üritava immanentsetele tingimustele. Mõte peab looma liikumist ja tagajärgi. Kontsept toodab asjade vahele uusi sidemeid, ületades nendevahelisi virtuaalseid määramatusi. Seega võime Deleuze'i ja tema eelkäijate [[Spinoza]] ja [[Nietzsche]] filosoofiat nimetada puhta jaatuse filosoofiateks: mitte mingil juhul ei esine Hegeli mõttes „eitust“, mitte mingil juhul ei esine maailmas mingit tõelist negatiivset transtsendentsust või transtsendentsust läbi „abstraktsiooni“. Isegi mitte inimeste mõtteis.