Yves Klein: erinevus redaktsioonide vahel

'''Yves Klein''' ([[28. aprill]] [[1928]] [[Nice]] – [[6. juuni]] [[1962]] [[Pariis]]) oli prantsuse [[kunstnik]], kes tegutses Teiseteise maailmasõja järgses [[Euroopa]]s. Klein oli Pierre Restany 1960. aastal algatatud kunstiliikumise [[Nouveau Réalisme]] ehk prantsuse [[uusrealism]]i üks juhtivaid figuure. Oma loominguga oli ta ''performance''-kunsti arendaja ning minimalismi ja popkunsti eelkäija.

Yves Klein sündis 28. aprillil 1928 Prantsusmaal Nice'is. Tema vanemad Fred Klein ja Marie Raymond olid mõlemad kunstnikud. Tema: isa viljeles [[maastikumaal|maastikumaali]]e ja ema oli üks informalismi (''l'art informel'') kunstisuuna esindajaid. Samuti oli Marie Raymond tuntud kunsti- ja kirjandusmaailma esindajatele korraldatud õhtute poolest, mida ta viis läbi Pariisis aastatel 1946–1954.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.yvesklein.com/en/biographie-longue/|Pealkiri=www.yvesklein.com|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> 1944.Aastatel aastast kuni 1946. aastani1944–1946 õppis Klein koolides École Nationale de la Marine Marchande ja École Nationale des Langues Orientales. 1947 alustas ta judotreeninguid, mille käigus tutvus ta tulevaste eluaegsete sõprade poeet Claude Pascali ja kunstnik Armaniga. Sel perioodil alustas ta ka katsetusetegakatsetusi, mille tulemustenatulemusena sündis "Monotoone vaikuse sümfoonia" ehk "Monotone-Silence Symphony", mis kujutab endast ühest pikast noodist ja sellele järgnevast pikast pausist koosnevat muusikalist kompositsiooni.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=93}}</ref> Seda heliteost on nähtud kui võrdkuju monokroomsetele maalidele.

1948. aasta septembris reisis Klein Itaaliasse ja sealt tagasi kodumaale, kust 18. novembril lahkus sõjaväeteenistuse läbimiseks Saksamaale. Olles täitnud oma sõjaväelised kohustused, läks Klein 1950. aastal koos sõbra Claude Pascaliga Inglismaale. Londonis asus ta tööle raamivalmistaja Robert Savage'i juures. Järgmisena viisid teed Kleini ja ta sõbra Iirimaale, kus nad hakkavad võtma ratsutamistunde. 1949. ja 1950. aastatel teostastegi ta ka oma esimesed monokroomid, kasutades guašši, pastelli, paberit ja pappi, ning seadis nendest üles ka väikese väljapaneku oma toas enda sõpradele.<ref name=":0" />

1951 reisis Klein Hispaaniasse kavatsusega õppida hispaania keelt. Seal olles õpetas ta kohalikele nii prantsuse keelt kui ka judot. Oktoobris kolis ta Pariisi ja hakkas planeerima reisi Jaapanisse. 1952. aasta septembris ta sinna laevaga ka jõudis ning veetis seal kokku 15 kuud. Jaapanis olles jagas ta oma aega judo ja prantsuse keele tundide vahel, mida ta andis nii jaapanlastele kui ka ameeriklastele. 1953. aasta jaanuaris saavutas ta judos musta vöö taseme. Koos sõbra Harold Sharpiga alustavadhakkasid nad dokumentaalfilmidetegema tegemistdokumentaalfilme judost, kus erinevad Jaapani meistrid judovõtetega üles astuvad. Samuti kirjutas Klein sel ajal ka judoraamatut. Detsembri lõpus lahkus ta Jaapanist ja suundus Pariisi, kuhu jõudis 1954. aasta veebruaris.

Pärast Euroopasse naasmist võttis Klein vastu õpetaja ja juhendaja töökoha [[Hispaania]] judoföderatsioonis [[Madrid]]is. 1954. aasta novembris avaldas ta kataloogi "Yves Peintures", mis koosnes monokroomide kollektsioonist. Iga monokroom esindas mingit linna, kus ta eelmiste aastate jooksuloli elanud on. Monokroomide eessõna koosneb teksti asemele mustadest joontest, mille autoriksautor on Claude Pascal. Detsembri alguses pöördus Klein tagasi Pariisi, kuhu ta ka pidama jäi.<ref name=":1" />

1957. aastal jõudsid Kleini tööd paljudele näitustele. Jaanuaris toimus Milanos Apollinaire'i galeriis näitus "Epoca Blu", mis koosnes üheteistkümnest samasuurusest sinisest monokroomist ühes ruumis. Järgnenud kuudel võis Kleini loomingut leida Iris Clerti galeriist Pariisis, kus ta teatas ühtlasi ka sinise ajastu algusest, mida tähistatakse 1001 sinise õhupalliga. Colette Allendy galeriis esitles Klein mitmeid töid, mis tutvustavad tema loomingu tulevikusuunda: skulptuur, keskkond, puhtad pigmendid, ekraan, "Ühe minuti tulemaal" (One-Minute Fire Painting (M041)). Düsseldorfis toimus Alfred Schmela galeriis näitus "Yves, monochrome proposals" ja sama väljapanek jõudis ka Londonisse Gallery One’i. Suve jooksul kohtustutvus Klein kunstnik Rotraut Ueckeriga, kellest sai tema assistent ja hiljem ka abikaasa.

Yves Klein oli kahtlemata 1950.–1960. aastate Euroopa kunstielu radikaal, kelle looming ja elustiil sümboliseerib tänini prantsuse avangardi irriteerivat hoiakut kodanliku publikuga suhtlemisel ja kaasajale kiirelt reageerivate uute käitumisstrateegiate ja retoorikate plahvatuslikku arengut. Tal õnnestus elektriseerida kogu Pariisi kunstielu, hinnates ümber hingematva kiirusega traditsioonilise kunsti väärtused. TänaselTänapäeval päeval kuuldesseostub tema nime,nimi mõtlemeeeskätt kohevärviliste värvilistele monokroomidelemonokroomidega, intensiivseleintensiivse siniselesinise tooniletooniga, mida tunnemetuntakse rahvusvahelise Kleini sinisena ja värviga kaetud modellide kehadega kaunistatud lõuenditele. Oma lühikese elu jooksul suutis ta luua märkimisväärse pärandi, mis sai eeskujuks ''performance''-kunsti ja minimalismi tekkele. Kleini loomingu mõjustmõjukust annavad märkuiseloomustavad ka kõrged hinnad, millega tema teoseid on kunstiturul on ostetud. Näiteks 2013. aastal osteti tema skulptuur, mis on valmistatud sinise pigmendiga immutatud naturaalsetest käsnadest, kahekümne kahe22 miljoni dollariga. Tema monokroomide puhul on teoste hinnad varieerunud 4–21 miljoni dollari vahel. 2006. aastal kuulus Kleini teos "RE 46" viie kõige kallimalt müüdud kunstiteose hulka.