Suhkruroog: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P pisitoimetamine
26. rida:
Harilik suhkruroog pärineb [[Uus-Guinea]]st. Teised suhkrurooliigid kasvavad metsikult [[Lõuna-Aasia|Lõuna-]] ja [[Kagu-Aasia]]s. Tänapäeval on suhkruroog introdutseeritud [[ekvatoriaalne kliima|ekvatoriaalse]] ja [[lähisekvatoriaalne kliima|lähisekvatoriaalse kliimaga]] kohtadesse peaaegu kõikjal maailmas. See on [[kultuurtaim]], mis väljaspool [[istandus]]i üldjuhul ei kasva.
 
Suhkrurool on 5–7  cm laiused ja 1–2  m pikkused [[leht|lehed]], 2–6  m kõrgune ja kuni 6  cm läbimõõduga [[vars]]. Varre ülemisse otsa kasvab 30–60  cm kõrgune [[õisik]].
 
Varres on 67–73% [[vesi|vett]], 18–21% [[sahharoos]]i ja 8–12% sideainet.
32. rida:
Varre sees olevas [[taimemahl|mahl]]as on 14–20% sahharoosi ja umbes 81% vett. Lisaks on mahlas 0,03% [[valk]]e, 0,1% [[tärklis]]t, 0,22% lämmastikuühendeid ja 0,29% [[soolad|sooli]], peamiselt [[orgaaniline hape|orgaaniliste hapete]] sooli.
 
Taimemahlast tehakse [[suhkur|suhkrut]], suhkru tootmisjääkidest aga [[rumm]]i. Lehti söödetakse [[koduloomad]]ele, neist toodetakse [[paber]]it, [[riie]]t, [[kiudplaat]]e ja [[kemikaal]]e. Neid kasutatakse ka kütteks.
 
Suhkruroog kasvab samal kohal 1–3 aastat. Igal järgmisel aastal annab ta saaki vähem kui eelmisel, seetõttu on vaja iga mõne aasta järel põllule uued taimed istutada. Istikuteks on varre ladvaosa tükid.
 
Suhkruroog vajab kuuma ja niisket [[kliima]]t ning [[toitaine]]terohket [[muld]]a. Sobivaim kasvu[[temperatuur]] on 25–28  °C.
 
Mõned suhkruroosordid suudavad siduda [[õhulämmastik]]ku [[bakter]]i ''[[Acetobacter diazotrophicus]]'' abil. [[Liblikõielised]] taimed seovad samuti [[lämmastik]]ku, aga selleks on neil [[juur]]tel mügarad. Seevastu suhkruroos elab ''Acetobacter diazotrophicus'' varres [[rakk]]ude vahel.
 
== Ajalugu ==
[[Pilt:Sugar cane madeira hg.jpg|thumbpisi|Suhkruroopõld [[Madeira]]l]]
[[Pilt:Culltura_cana-de-açucar_REFON.jpg|thumbpisi|Suhkruroopõld [[Brasiilia]]s [[São Paulo osariik|São Paulo osariigis]].]]
[[Pilt:Sugar cane mauritius2 hg.jpg|thumbpisi|Suhkruroosaagi koristamine [[Mauritius]]el]]
Vanimad teated [[kristall]]iseerunud suhkrust pärinevad 5 tuhat aastat tagasi [[India]]st.
 
Tõenäoliselt õppisid eurooplased suhkruroogu tundma alles [[Aleksander Suur]]e India-retkel. [[Theophrastos]] ja [[Dioskorides]] mainisid suhkrut [[ravim]]ina. [[Rooma riik|Rooma riigi]] elanikud [[import]]isid suhkrut Indiast. [[Euroopa]]s sai suhkur üldtuntuks alles [[9. sajand]]il. <ref>[[Antiigileksikon]], 2. kd., lk. 189</ref>
 
[[Suhkru rafineerimine]] leiutati [[Hiina]]s [[8. sajand]]il.
69. rida:
[[Pilt:Saccharum-officinarum-harvest.JPG|pisi|Suhkruroosaagi käsitsi koristamine]]
[[Pilt:CSS - Brulage canne (7).JPG|pisi|Suhkruroog pärast põletamist]]
Suhkruroog vajab soojust, valgust ja niiskust (vähemalt 600 &nbsp;mm aastas).
 
Suhkruroog on kõige tõhusam [[fotosüntees]]ija taimeriigis. Harilikult jõuab taimele langevast [[päikeseenergia]]st taime kasvuks 0,1–1%, põllu- ja niidutaimedel, mis on sageli aretatud rohkem kasvama, 1–2%. Suhkrurool võib soodsates tingimustes taime kasvuks minna kuni 7–8% talle langevast energiast. Igal aastal võib igalt ruutmeetrilt kasvada kuni 20 &nbsp;kg suhkruroomassi.
 
Suhkruroog kasvatab ka seemneid, aga tänapäeval teda seemnetega ei paljundata. Vars lõigatakse tükkideks, millest igasse peab jääma vähemalt üks [[varresõlm]], ja istutatakse maha. Seda tehakse peamiselt käsitsi, aga USA-s ja Austraalias peamiselt masinaga. See kõigepealt avab maapinna, paneb igasse auku varretüki ja siis ajab augu kinni.