Territoriaalriik: erinevus redaktsioonide vahel

'''Territoriaalriik on [[rahvusriik]].''' Saksa filosoof [[Johann Gottfried von Herder]] (1744–1803) oli üks esimesi, kes tõi välja keele ja mõtlemise, seega ka õiguskorra mõistmise seosed. Ta väitis, et mitte üksnes iga inimene, vaid ka iga rahvas loob „oma"oma maailma“maailma", mis lähtub selle rahva ajaloost, tavakultuurist ja keele eripäradest ja mida on mõjutanud domineeriv religioon. Herder rõhutas elava ja ajaloolise rahvuskultuuri absoluutset unikaalsust, sõnastas tõlketeooria alused ning rakendas neid ka edukalt ellu. Ta leidis, et kuna iga kultuur on ainulaadne, siis ei ole ühe kultuuri kandjatel õigust enda oma teiste kultuuride esindajatele peale suruda.

Territoriaalriigi toimetulekut ja jätkusuutlikkust mõjutab selle suurus. Mida väiksem on riiklust kandvate inimeste hulk ehk selle keeleruum, seda suurem osa kasutada olevatest vahenditest kulub riigi kui institutsiooni ülalpidamisele ja selle õiguskorra kehtestamisele. Siinkohal tasub meenutada, et Euroopa rahvaid ja nende kultuure ühendavaks teguriks on kristlik õiguseusk, mis lähtus ilmutustest ja Piibli kirjutistest. Piibli jm usulise kirjanduse tõlkimise käigus pandi alus paljude rahvaste kirjakeelele. Tänapäevase Lääne-Euroopa rahvaste kirjakeel on tekkinud [[Rooma-Katoliku Kirik|roomakatoliku kiriku]] misjoni ja õiguskorra kirjapanemise käigus, slaavi rahvad on saanud oma kirjakeele [[Bütsants|Bütsantsi]]i [[Kreekakatolikukreekakatoliku kirik|kreekakatoliku kiriku]]u misjoni järgi (9. sajandil kirillitsa) ning ülejäänud Ida-Euroopa rahvad luterliku kiriku misjonitöö alusel. Luterliku reformatsiooni järel eraldus riik kirikust, mille järel võttis territoriaalriigi ilmalik valitsus enda kanda nii õiguskorra kehtestamise kui ka hariduskulude kandmise kohustuse. Rahvas, kes ei suuda või ei taha kanda oma kultuurist tulenevaid kulusid, kaotab õiguse iseolemisele ja territoriaalriigile.

Kõige teravam on keele- ja kultuurikonflikt territoriaalriigi kujunemise ajajärgul. See tekib võimalikult suurt (mastaabiefekti tõttu võimsamat) territoriaalriiki moodustada tahtva rahva ning ülejäänud hõimude vahel, kes tahaksid oma keelt ja kultuuri säilitada. Kui klannipealike mõju on oma rahvale suur ning nad ei ole valmis loobuma oma võimutäiusest, siis süvendavad nad kultuurikonflikti, kuni see kasvab üleüldiseks kodusõjaks. Seda saab maandada vaid veel suurema välisohuga, mille tekitab välisvaenlane. Seetõttu kaasneb territoriaalriikide kujunemisega sõdade laine. Sõja ajal jääb vähemusrahvuste vastu suunatud sisemaine terror tähelepanuta või peetakse seda koguni hädavajalikuks. Briti sõjaajaloolane Michael Howard (s 1922) on oma raamatus „Rahu"Rahu leiutamine“leiutamine" märkinud tabavalt, et tugev territoriaalriik põhineb vereohvril, mis ühendab oma vabaduse eest võitlevad inimesed (loe: eri keeli ja murdeid rääkivad hõimud) üheks rahvaks.

Territoriaalriigi arengut ohustab ja nõrgestab kõige rohkem mitmekultuurilisuse nõue. Erinevat keelt rääkivate ning erinevatest tavakultuuridest ja religioonidest lähtuvate inimeste vahel tekib nii igapäevases elus kui ka turumajanduslikes protsessides pidevalt konflikte, sest neil on erinev arusaam sellest, kuidas tuleb käituda, mis on õige ja mis on õiglane. Just kultuurilised vastuolud lõhestavad tänapäeval Euroopa (Belgiat, Hispaaniat, Itaaliat, Balkani riike), Aasia (eriti Lähis-Ida), Aafrika ja Ameerika territoriaalriike. Vastuolud ilmnevad esmalt majandussfääris ning kasvavad seejärel rahvuslikeks ja usulisteks kokkupõrgeteks, mis kahjustavad riigi jätkusuutlikkust ning lõpuks ka selle eksistentsi. Kui sallimatuse kultuuri kandjad põgenevad vägivalla puhkedes massiliselt teise riiki ja jätkavad seal endist eluviisi, õigustades seda mitmekultuurilisuse ideega, kanduvad rahvustevahelised konfliktid ühest riigist teise.

Õiguskordade vaheline konflikt osutub lahendamatuks, kui territoriaalriigis on tekkinud ala, kus domineerib teist kultuuri kandev rahvas, kes ei soovi järgida põlisrahva poolt kehtestatud elukorraldust.

'''Humanistlik lahendus''' lähtub inimeste enesemääramise õigusest. Konflikti laienemise vältimiseks tuleb vaidluse objektiks olev territoorium eraldada, kindlustada uus riigipiir ja eraldada see ülejäänud territooriumist. Seejärel tuleb mässavas piirkonnas korraldada rahvahääletus. Kui mässajad kaotavad, siis peavad nad alistuma enamuse tahtele või minema ära sinna, kus on neile sobivam kultuuriruum. Nende võidu korral tekivad järgmised valikud.

* Hääletuse võitnud moodustavad ''[[Šveits|Šveitsi]]i'' stiilis autonoomse omavalitsuse (''[[Föderatsioon|föderatiivne]]'' riigikorraldus) ning neil on õigus ise otsustada, kuidas nad oma elu sellel territooriumil korraldavad ja sellest tulenevad kulud katavad. Edasiste läbirääkimiste käigus lepitakse kokku, milliseid üleriigilisi seadusi ja nendest tulenevaid kohustusi nad edaspidi tunnistavad ja milliseid mitte ning kuidas korraldatakse omavahelised maksu- ja eelarveülekanded.

* Ühinetakse (naaber)riigiga, mille kultuuriruumi tahab sellel maal elav rahvas kuuluda. Sellisel juhul võtab teine riik vastutuse sellel territooriumil toimuva ja sealse rahva toimetuleku eest. Varalistest õigustest tulenevad vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel ja kompensatsioone makstes.

'''Territoriaalriigi tekkimine'''. Inglased panid oma territoriaalriigi arengule aluse 1215. aastal, kui suurmaaomanikud (landlordid) sundisid liiga suuri maksusid nõudvat kuningat [[John Maata|John I Maata]]<nowiki/>t alla kirjutama [[Magna Carta|''Magna Carta Libertatum'']]’ile (’suur vabadustepaber’). Muu hulgas loobusid landlordid sellega kohalike tollimaksude kogumise õigusest, kuid panid sellega kogu riigis aluse ühtse õiguskorra kehtestamisele ja ilmalike kohtunike institutsioonile, millest arenesid välja ilmalik bürokraatia ja parlament. Selle õiguskorra järgi oli landlordidel õigus tagandada kuningas võimult, kui see ei järginud enam seaduses kirjapandut! Ja seda õigust ka Inglise parlamendi liikmed kasutasid, kui nad kukutasid kuningas Charles I ja hukkasid ta. Lõplikult kehtestas ilmalik bürokraatia oma võimu [[Inglise vabariik|Inglise Vabariigi]] (''Commonwealth of England'') ajal, aastatel 1649–1660.

Mandri-Euroopas hakkasid territoriaalriigi mudelit kõige varem ellu viima Pariisi ja selle lähiümbrust (Ȋle-de-France) valitsenud kuningad, kes pidasid ägedaid lahinguid inglastega pärilusõiguse pärast ning panid selle käigus aluse prantsuse rahvuse ideele. Nende ja hilisemate sõdade käigus kujunes välja praeguste piiridega Prantsusmaa.

Saksakeelses kultuuriruumis asusid territoriaalriiki rajama väikese – [[Liivimaa ordu|Saksa orduriigi]] langemise järel (1562) tekkinud – [[Preisimaa]] valitsejad. Identiteedikriisi olukorras võtsid nad omaks protestantliku religiooni ning kutsusid enda juurde kõiki, keda nende usu pärast teistes riikides taga kiusati ja tapeti. [[Reformatsioon|Protestantliku reformiga]] vabastati üksikisik kiriku totaalse võimu alt ja lugemisõpetuse juurutamise järel suurendati nende tegevusvabadusi. Kõik see võimendas Preisi ühiskonna, teaduse ja majanduse arengut ning lõi võimaluse asutada uut tüüpi õigusriik, mida haldas tsentraliseeritult juhitud, hierarhiliselt korraldatud sõjaväebürokraatia. Tol ajal läks käibele ütlus, et „Preisi"Preisi armeel on oma riik“riik". Igatahes oli see oma tekke ajal kõigi Saksa vürstiriikide seas (nende koguarv ulatus keskajal 356-ni) kõige vaesem ja nõrgem, kuid tänu reformidele muutus ta nii võimsaks, et ühendas lõpuks suurema osa neist vürstiriikidest ühtseks Saksamaaks.

Ametlikult tunnustati territoriaalriigi kontseptsiooni 1648. aastal [[Vestfaali rahu|Vestfaali rahulepinguga]]lepinguga, mis lõpetas peaaegu sajandi kestnud ususõjad. Lepinguga tunnustati ühtlasi Hollandi ehk [[Hollandi Vabariik|Ühendatud Provintside Vabariigi]] ja [[Vana Šveitsi Konföderatsioon|Šveitsi Konföderatsiooni]] õigust moodustada oma riik (ilma kuningavõimu kandjata), luua oma sõjavägi ja koguda makse riigivõimu esindava bürokraatliku organisatsiooni kaudu. 1933. aastal sõlmitud Montevideo kokkuleppega sätestati, et riigi tunnusteks on määratletud territoorium, püsiv elanikkond ning avalikku õiguskorda kehtestav institutsioon (valitsus), mis on võimeline hoidma korda oma territooriumil ja suhtlema teiste riikide esindajatega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Tammert, Paul|pealkiri=Millist riiki|aasta=2019|koht=Tallinn|kirjastus=Aimwell|lehekülg=14-16|url=https://p2pkoolitus.ee/e-raamatud/}}</ref>