Vincenzo Bellini: erinevus redaktsioonide vahel

'''Vincenzo Salvatore Carmelo Francesco Bellini '''([[3. november]] [[1801]] [[Catania]] – [[23. september]] [[1835]] [[Puteaux]]) oli Itaalia helilooja. Hinnatud kõige tüüpilisemaks ''[[bel canto]]'' koolkonna esindajaks. 19. sajandi esimese kolmandiku Itaalia ooperielu juhtfiguure. Graatsiliselt väljendusliku ja lüüriliselt meloodilise ooperi traditsioonide rajaja. Sai hüüdnimeks „Catania"Catania luik”luik".

Õppis varases lapsepõlves mängima dirigendist isa Rosario juhendamisel klaverit olles juba 5-aastaselt väga hea pianist. Komponeerimist õppis organistist ja heliloojast vanaisa Vincenzo Tobia Bellini näpunäidete järgi. 6-aastaselt komponeeris esimese muusikapala. Seejärel kõlas sageli tema loodud muusika kirikutes ja salongides. Jätkas õpinguid [[Napoli konservatoorium]]is (Conservatorio di San Sebastiano) ooperihelilooja [[Niccolò Zingarelli]] juhendamisel. Kirjutas üliõpilasena pooltõsise ooperi "Adelson e Salvini", mille kandis ise koos meesüliõpilastest kaaslastega konservatooriumi teatris suure menuga ette. Teda märgati ning Bellini sai mainekalt Napoli Teatro San Carlolt lepingu komponeerida troonipärija Ferdinando nimepäeva puhul korraldatavaks galaetenduseks ooper. Tulemuseks oli melodraama "Bianca e Gernando". Teos osutus väga edukaks ja ajendas Milano [[La Scala]] värvikat impressaariot [[Domenico Barbaia]]t sõlmima noore heliloojaga lepingu uue ooperi komponeerimiseks. Barbaia viis ta kokku tollase nimekaima libretisti [[Felice Romani]]ga, kes kirjutas edaspidi seitsmele Bellini ooperile [[libreto]] ning kohendas ka "Bianca e Gernardo" teksti Genova teatris ettekandmiseks "Bianca e Fernando" nime all. Ükski teine itaalia ooperihelilooja ei ole olnud nii kindlalt seotud ühe ja sama libretistiga. Järgneva kuue aasta jooksul olid Romani ja Bellini suured sõbrad. Sõprus katkes järsult pärast erimeelsusi ooperi "Beatrice di Tenda" pärast. Nende esimene ühistöö "Il Pirata" pani aga sisuliselt aluse Bellini edukale karjäärile ja tõi talle rahvusvahelise kuulsuse.

Oli väga hella loomuga, solvus kergesti, aga noris ka ise konkurentidega sageli tüli. Polnud kuigi delikaatne inimene ning enesekriitika oli tundmatu. Eriliselt halvad ja vaenulikud olid suhted hea huumorimeele ja laia natuuriga Donizettiga kui peamise konkurendiga. Bellinit on iseloomustatud kui kergesti süttivat, kärsitut ja jultunud isiksust. Kirjastaja Giovanni Ricordi on Bellinit nimetanud vulkaaniliseks persooniks, kes võis „ootamatult"ootamatult ja kiiresti pursata”pursata", aga siis ka kiiresti maha jahtuda. Pariisi teatriringkondades tunti teda hoopis upsaka ja tühise inimesena. Suhted naistega olid Bellinil tormilised, ehkki teda on peetud inimeseks, kellel puudusid silmanähtavalt atraktiivsed mehelikud omadused. Ilmselt seepärast oli ta alati külm kalkuleerija, kes ei randunud kunagi abielusadamas. Planeeris egoistlik-majanduslikel kaalutlustel üle lüüa Milano siiditöösturi abikaasa Giuditta Turina, kuid nende suhted piirdusid vaid kolmeteistkümne Bellini kirjaga Giudittale, mis kõik lõppesid sooviga, et naine tervitaks oma abikaasat. Armastusest mitte sõnagi. Jutt keerles peamiselt kaasavara ümber. Nii ei tekkinudki Bellinil kunagi kindlat kodu ega perekonda. Ta elas suurema osa elust üksi üürikorteris või sõprade suvekodudes ja armukeste juures.

La Scalale komponeeritud "La straniera" ja Parma Teatro Ducale uue maja avamiseks kirjutatud "Zaira" kukkusid läbi. Publik arvas, et maestro suhtub töösse pealiskaudselt. Järgnes aasta melanhooliat, kuid järgmine oopus, Veneetsia La Fenices etendatud "I Capuleti e i Montecchi" ("Capuletid ja Montecchid") oli taas väga edukas. Kriitikud võisid konstateerida, et 29-aastase ooperihelilooja isikupärane käekiri on selgelt välja kujunenud. Bellini ise kirjutas märtsis 1830: “Minu"Minu stiili on nüüd kuuldud kõikides maailma tähtsamates teatrites ja seda on võetud vastu entusiasmitormiga.”"

Bellini põimis oma muusikasse ka palju elemente Sitsiilia ja Napoli rahvamuusikast. Tema oopustes on tekst ja muusika väga tihedasti seotud. Väitis ise 1834. aastal libretist Carlo Pepolile saadetud kirjas, et „ooper"ooper peab laulmise kaudu panema inimesi pisaraid valama, värisema ja surema”surema". Kaasaegsed nimetasid tema loomingut „filosoofiaks”"filosoofiaks". [[Richard Wagner|Wagner]], kes üldiselt suhtus itaalia ooperisse põlglikult, on Bellini kohta öelnud, et tema muusika tuleb südamest ja on tekstiga väga lähedaselt seotud.

1830. aasta alguses sai Bellini [[salmonella]] mürgituse. Teda tabas äge [[gastroenteriit|gastroenteriidi]] hoog. Sellest saadud põletik osutus talle lõpuks saatuslikuks. Bellini planeeris järgmiseks ooperiks "Ernani", mille libreto kirjutas Romani [[Victor Hugo]] näidendi „Hernani”"Hernani" järgi, kuid kartes probleeme tsensoriga, ei võtnud ta seda tööd ette. 13 aastat hiljem kirjutas samal teemal ooperi Verdi. Bellini sõitis [[Como järv]]e äärde haigusest paranema ning komponeeris seal melodraama "La sonnambula" ('Uneskäija' või '[[Kuutõbine (ooper)|Kuutõbine]]'). Teos etendati tohutu eduga Milano Teatro Caracanos ja oli peagi kümnete teatrite repertuaaris. Järgnes 1831.–1832. aasta karnevalihooaja avamiseks La Scala tellitud "[[Norma (ooper)|Norma]]". See tänapäeval kõrgelt hinnatud teos, osutus nagu mitmed teisedki tippooperid esiettekandel tollase publiku silmis ebaõnnestumiseks. Bellini kirjutas pärast esietendust: „Fiasko"Fiasko! Fiasko! Särav fiasko!”" Kuid juba mõni etendus hiljem aplodeeris publik püsti seistes ja braavo karjudes maruliselt. Edasi räägiti "Normast" kui meistritööst. Tänapäeval on see ooper Bellini kõige populaarsem ja sagedamini esitatav teos "La Sonnambula" kõrval.