Ürasklased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
|||
9. rida:
| selts = [[Mardikalised]] ''Coleoptera''
| sugukond = [[Kärsaklased]] ''Curculionidae''
| alamsugukond =
}}
'''Ürasklased''' on [[alamsugukond]] [[mardikalised|mardikalisi]], kes kuuluvad [[Kärsaklased|kärsaklaste]] (''Curculionidae'') [[
== Kehaehitus ==
[[Valmik
===== Pea =====
[[Tundlad]] on neil lühikesed ja põlvjad, selgelt eristunud nupuga. Pea, mis jääb paljudel liikidel eesselja varju, on üraskitel väike ja kompaktne. Haukamis[[suised]] on suunatud otse alla, keha pikiteljega risti. Sellist pea asetust nimetatakse hüpognaatseks. Laup, mis paikneb pea külgedel asetsevate [[
===== Rindmik =====
[[Rindmik]] koosneb eesrindmikust, keskrindmikust ja tagarindmikust. Pealtvaates on nähtav vaid eesrindmik, mis moodustab eesselja. Keskrindmikust on näha vaid väike osa – kilbike. Tagarindmik jääb aga täielikult kattetiibade alla. Eesselg võib olla ühtlaselt punkteeritud, konarlik või köbruline. Selle keskosas esineb mõnel liigil sile läikiv pikijoon (keskandur). Eesselja küljed on ümardunud või selge randiga. Keskrindmikule kinnituvad [[
===== Tagakeha =====
26. rida:
== Ökoloogia ==
Kõik ürasklased on väga tihedalt taimedega seotud, rajades nendesse toitumiseks ja sigimiseks käike. Ainult mõned liigid elavad rohttaimedes, viljades ja seemnetes, enamik (sh ka kõik Eestis elavad liigid) rajavad oma käigud puidusse või puu koore alla. Üldjuhul eelistavad üraskid, sõltuvalt liigist, kindlat puuliikide rühma ning kindlat osa tüvest. Nii asustavad mõned liigid tüve juurelähedasi osi, teised aga hoopis latva või oksi. Üraskid kasutavad õige puuliigi leidmiseks ja selle seisundi hindamiseks haistmismeelt. Enamik liike asustatavad vaid surnud või kuivanud puid. Ainult vähesed eelistavad terveid puid, olles seetõttu ohtlikud metsakahjurid. Siiski ei pruugi massilise paljunemise korral kahjustatud puid jätkuda ning üldjuhul kahjutud liigid võivad tungida ka tervete puude kallale<ref name="NSV" />. Elujõulisse puusse käigu rajamine pole aga lihtne, mistõttu eritavad esmaasutajad liigikaaslasi ligimeelitavat [[Feromoonid|feromooni]], et üheskoos puu vastupanuvõime ületada <ref name="EL" />.
===== Sigimine =====
[[Pilt:Galeries de scolytes.JPG|
Sigimiseks moodustatakse peresid, mis võivad olla [[Monogaamia|monogaamsed]] või [[Polügaamia|polügaamsed]]. Esimesel juhul on käigu asutajaks emane. Polügaamia puhul on selleks aga isane, kes rajab avara paarituskoja, kuhu tulevad emased paarituma. Haude rajamiseks närib emane mardikas emakäigu ja muneb selle külgedele. Mõnel juhul närivad emased piki emakäiku ka õhuavad, mille kaudu võib toimuda korduvpaaritumine. Munadest väljunud vastsed rajavad omakorda vastsekäigud. Kõige selle tulemusena tekib puidule või puukoorele liigispetsiifiline käikude süsteem. Taolist käigumustrit nimetatakse ka kahjustuspildiks, mille järgi saab paljusid liike määrata. Üraskite vastsed arenevad suhteliselt kiiresti. Koores või selle all arenevad vastsed teevad seda värskes koores sisalduvate rohkete valkude ja süsivesikute abil, aga puidus arenevad vastsed on [[sümbioos]]is seentega, mille niidistikust toitutakse. Seened satuvad käikudesse valmikutel levivate eostena<ref name="NSV" />. Noormardikad kooruvad nukust tavaliselt juuni lõpus, vahel veidi varem. Kui tingimused on soodsad, võib põlvkondi olla ka kaks. Teise põlvkonna lendlus toimub sel juhul juuli alguses. Valmikud talvituvad pinnases, kuhu suunduvad juba alates augustist. Teise põlvkonna mardikad võivad jääda talveks ka koore alla, kus neil on oht külma tõttu hukkuda. Sama saatust omavad ka koore all olevad koorumata munad ja nukud<ref name="ILI" />.
36. rida:
===== Ohustatus =====
Ürasklaste seas on nii arvukaid liike kui ka väga peidulise eluviisiga haruldasi liike. Eesti [[
== Viited ==
{{viited|allikad=
<ref name="OJOA4">Philip Harpootlian. Subfamily Scolytinae – Bark and Ambrosia Beetles http://bugguide.net/node/view/13889 Kasutatud 07.11.2015</ref>▼
<ref name="EL">"Vaid osa üraskitest on kahjurid" Eesti Loodus 05/2002</ref>
<ref name="Fdjgx">Voolma, Kaljo jt. 2000. Ürasklased – Scolytidae – Eesti putukate levikuatlas, 2. Eesti Loodusfoto, Tartu.</ref>▼
<ref name="HvWuM">E. Merivee, H. Remm 1973. Mardikate määraja. Kirjastus Valgus, Tallinn. lk 216–217</ref>▼
<ref name="EÜM">Kaljo Voolma, Heino Õunap, Ilmar Süda 1997. Eesti ürasklaste määraja. Eesti Loodusfoto. lk 7–8</ref>
<ref name="ILI">Kalju Voolma. [http://www.eau.ee/~kvoolma/mentom.htm Olulisemad putukkahjurid taimlates, puukoolides, metsakultuurides ja puistutes] Kasutatud 09.11.2015</ref>
<ref name="NSV">H. Remm 1984. Loomade elu 3. köide, Selgrootud III. Kirjastus Valgus, Tallinn. lk 271–272</ref>
▲<ref name="OJOA4">Philip Harpootlian. Subfamily Scolytinae – Bark and Ambrosia Beetles http://bugguide.net/node/view/13889 Kasutatud 07.11.2015</ref>
▲<ref name="Fdjgx">Voolma, Kaljo jt. 2000. Ürasklased – Scolytidae – Eesti putukate levikuatlas, 2. Eesti Loodusfoto, Tartu.</ref>
▲<ref name="HvWuM">E. Merivee, H. Remm 1973. Mardikate määraja. Kirjastus Valgus, Tallinn. lk 216–217</ref>
}}
| |||