|
'''Alberto Giacometti''' ([[10. oktoober]] [[1901]] – [[11. jaanuar]] [[1966]]) oli [[Šveits]]i skulptor ja maalikunstnik, kes on tuntud oma abstraktsete figuuride poolest. Tema tööd avastavad ja analüüsivad inimolemuse üle, mistõttu on seda võrreldud eksistentsialismi liikumisega kirjanduses.
Giacometti oli üks 20. sajandi tähtsamaid skulpturisteskulptoreid, ning temakelle suurimad stiililised mõjutused tulenesid [[kubism]]ist ja [[sürrealism]]ist. Tööde sisus mängisid olulist rolli filosoofilised küsimused inimese vaimse seisundi ning eksistentsiaalsete ja fenomenoloogiliste arutelude kohta.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://cosmopolis.ch/de/alberto-giacometti/|Pealkiri=Alberto GIacometti|Väljaanne=Cosmopolis|Aeg=9. september 2001|Kasutatud=}}</ref>
== Varajane eluLapsepõlv ==
Alberto Giacometti kasvas Šveitsis Val Bregaglia mäestikualal, mõne kilomeetri kaugusel Šveitsi-Itaalia piirist. Tema isa [[Giovanni Giacometti]] oli tunnustatud maalikunstnik, keda hindasid Šveitsi kunstikogujad hindasid kõrgelt.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/3/1-a-youth-spent-in-a-studio|Pealkiri=A Youth Spent In a Studio|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> Anne kunstisKunstianne väljendus juba varajases nooruses, kui teda julgustasid tema isa, Giovanni, kes oli postimpressionistlik maalikunstnik, ja ristiisa [[Cuvu Amiet]], Foovi maalikunstnik. Tema lapsepõlv möödus õnnelikult Stampa külas, kuhukus ta naasiskäis regulaarselt kuni elupäevade lõpuni tagasi. Ta kasvas üles vendade seas, kes väljendasid samuti huvi erinevate kunsti valdkondadekunstivaldkondade vastu. Tema vendVend Diego sai tuntuks mööblikujundajana janing töötas tihti Giacometti skulptuuride modellina. Teine vendVend [[Bruno Giacometti|Bruno]] tegutsestöötas arhitektina.
Giacometti lahkus 1919. aastal Schiersi keskkoolist ning reisis seejärel [[Genf]]i, kus ta osales 1919.–1920. aasta talvel kunstiklassides. Pärast mõnda aega Veneetsias ja Padovas, reisis kunstnik 1920. aasta mais kunstnik edasi Firenzesse. Sellele järgnesid kaks aastat Roomas, kus tal oli võimalus tutvuda Egiptuse suursuguste kunstikogudega. Omalaadse fikseeritud stiili, silmatorkava figuuri ja pideva pilguga objektid jäid tema kunstis äratuntavaks motiiviks<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Reinhold D. Hohl|URL=https://www.britannica.com/biography/Alberto-Giacometti|Pealkiri=Alberto Giacometti|Väljaanne=Britannica|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.
Alberto Giacometti teostasesimene oma esimese õlimaaliõlimaal "Vaikelu õunaga", valmis umbes 1915. aastal janing esimeseesimene büstibüst, "[[Diego giacometti|Diego]]", umbes 1914–1915, oma isa stuudios, kui poiss ollesoli neljateistkümneaastane. Tema isa ja tema ristiisa Cuno Amiet, kes oli sümbolistlik maalikunstnik, olid noore Alberto kunstilise arengu teekonnal kaks kõige määravamat mõjutajat.
== Õpingud ja elu Prantsusmaal ==
Aastatel 1922–1925 õppis Giacometti Pariisis [[Académie de la Grande Chaumière|Académie de la Grande-Chaumière]]'is, kus ta võttis osa Emile-Antoine Bourdelle'i kunstikursustest. Kursusel loodud aktimaalid ningja varasemad kubistlikud skulptuurid kajastavad Lipchitzi ja Fernand Légeri mõju noorele kunstnikule.<ref name=":0" />
Kuigi ta võlgnes palju oma õpetajale [[Émile-Antoine Bourdelle]]'leile, erinesid nende stiilid silmnähtavalt. 1925.aastal, ühendas Giacometti klassikalise traditsiooni avangardiga. Ta ühendas inimkeha geomeetriliste kujundite rühmituseks, mis tekitasid klassikalisest perioodist tuntud ''[[:en:Contrapposto|contrapposto]]'', mille korral nõjatub kuju keharaskus ühele jalale. Tema tasapinnalised plekilised skulptuurid tagasid edu ja populaarsuse Pariisi avangardistide seas.<ref name=":1" /><gallery mode="nolines">
Fail:Femme qui marche Giacometti Tate Modern T01519.jpg|"''Femme qui marche'''''",''' 1932–3–1936, Tate Modern
Fail:Alberto Giacometti at Neue Nationalgalerie (2369168613).jpg|"Schmale Frau Ohne Arme", 1958, Neue Nationalgalerie
Fail:'Woman of Venice VII', bronze sculpture by Alberto Giacometti, 1956, Art Gallery of New South Wales.jpg|"Woman of Venice VII", 1956, Art Gallery of New South Wales
Giacometti töös on näha sarnasusi [[Aafrika]] ja [[Okeaania]] motiividega. Kui noorel kunstnikul tekkis 1926. aastal huvi Aafrika kunsti vastu, ei olnud see eelmise põlvkonna kaasaegsetele kunstnikele nagu Picasso ja Derain enam uudne; see oli saanud skulptuuris populaarseks, kuni see muutus dekoratiivseks.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/2/2-the-encounter-with-the-arts-of-africa-and-oceania|Pealkiri=The Encounter with the arts of Africa and Oceania|Väljaanne=Foundation Giacometti|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
1927. aastal tõid Giacomettile esmakordselt avalikkuse ees suuremat tunnustust teosed "''Spoon Woman''" ja "''The Couple''", mida eksponeeriti Pariisis ''Salon des Tuileries''<nowiki/>'is s. 1928. aastal järgnes Giacometti senistele teostele seeria naistest ja lamedatest peadest, mille uudse lähenemise tulemuseks oli leping Pierre Loebi galeriiga, kus eksponeeriti peamiselt sürrealiste. Mitmed hilisemad teosed, sealhulgas mõned silmapaistvad kipsist teosed ja paar maali, näitavad, kuidas mitte-lääne kunstil oli tema toodangule püsiv mõju. Kunstnik jättis naturalistliku ja akadeemilise kunsti ja otsustas maagiliselt metsiku ja ebatavalise nägemuse kasuks.<ref name=":1" />
<br />
== Sürrealismi mõjud ==
[[Fail:Alberto-Giacometti,-etching-(author-Jan-Hladík-2002).jpg|pisi]]
1931. ühinesaastal liitus Giacometti [[André Breton]]i [[sürrealism]]i liikumisega, olles üks aktiivsemaid liikmeid<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.tate.org.uk/art/artists/alberto-giacometti-1159|Pealkiri=Alberto Giacometti|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.
1935. aastal otsustas ta siiski loobuda sürrealistlikust kujutamisest, et jätkata põhjalikumalt figuratiivsete kompositsioonide analüüsimist. Giacometti kirjutas ajakirjade ja näituste kataloogide tarbeks tekste ning jäädvustas oma mõtted ja mälestused märkmikutessemärkmikesse<ref name=":1" />.
1940. aasta juunis kolis Giacometti koos vennaga Prantsusmaale. Natside sissetungi vältimiseks sõitsid nad jalgrattaga Pariisi ja seejärel Lõuna-Prantsusmaale. Nad naasid Pariisi 1941. aastal, et suunduda Genfi, kus nad püsisid kuni 1946. aastani. Sellel kurnaval ajal olid kunstniku poolt loodud skulptuurid tikutopsisuuruses ja figuurid kajastasid omapärast robustset kuju. Umbes 1947. aastal hakkas ta figuurides kujutama massitut skemaatilist reaalsust, millest kujunes välja temale omane käekiri. Uus stiil manas ette tunde meeleheite ja üksinduse vahel. Haavatud ja sügavad skulptuurid peegeldasid sõjajärgses Pariisis ellujäänud elanike elujõudu. Giacometti kuulsus Ameerika Ühendriikides tõusis äkitselt, mille ajendiks olid kaks näitust 1948. ja 1950. aastal New Yorgis Pierre Matisse'i galeriis. Ühtlasi kirjutas prantsuse eksistentsialistliku liikumise kirjanik [[Jean-Paul Sartre]] tema kunsti kajastava essee.<ref name=":1" />
Giacometti portreed, olgu nad siis maalid või skulptuurid, kujutavad figuuri kaalu ja tiheduse konflikti, mida ei saa kunagi täielikult mõista. Vaatajast saab portreede puhul isik, kelle läbi emotsioonid ja tundelisus Giacometti teostesse tekib.
Eelistatud inspiratsioon tulenes lähedastest inimestest, kes olid talle lähedased: abikaasa Annette'ist, kellega ta abiellus 1949. aastal, ja Diegovend Diegost, temakes vendoli jatema assistent. Luues mälu baasil oma teoseid, tõi ta välja oma kujutised kujuteldavas ruumis. Modellidega töötades hülgas Giacometti varasema klassikalise perspektiivi ja rekonstrueeris kehad nagu tema neid nägi- killustunult, deformeerunult ja pidevas muutumises. Kehale iseloomulikud tunnused on skulptuurides lahustunud ja mõnikord teisejärgulised. Giacometti nõustus aegajaltaeg-ajalt maalima modelle, kuid tingimusel, et nad poseerivad tema ees tunde. Tuntumad neist olid inglise tööstusettevõtjatööstur ja kollektorkunstikoguja [[Sir Robert Sainsbury]], haritlane Paola Carola-Thorel ja kunstnik Pierre Josse. Iga seanss tõi kaasa uued arusaamad inimkeha kohta, mida kunstnik püüdis võimalikult autentselt kujutada.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/9/9-portraits|Pealkiri=Portraits|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
=== Maastikud ===
Giacometti loob inimkeha ja looduse vahel võrdväärse süsteemi, milles büstid on mäed, püstised figuurid on puud ja pead on kivid. Sarnaselt puule,puuga on inimene määratud paratamatusse elu ja surma vahelisse protsessi.
Sellist temaatikat kujutab uks, mille Giacometti disainis 1956. aastal Kaufmanni perele PennsylvaniasUSA Pennsylvania osariigis. 1958. aastal inspireerisid teda öised vaated, mille tulemusel lõi ta oma nägemuse järgi kiirelt pildi. Pildil oli kujutatud triloogia mehest, puust ja mäest. Ta märkis, et Stampa stuudioaknast nähtav maastik on igaveses muutumises ning ta võiks iga päev sama vaadet maalida. Ta oli lummatud ilusatest maastikest, mida võis maalida kordades, ilma asukohta vahetamata. Giacometti leidis ilu kõige tavalisematest vaadetest, mille ta enda jaoks ideaaliseeritult maalilaadi üle kujutas.<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/11/11-landscapes|Pealkiri=Landscapes|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
== Viimased eluaastad ==
Giacometti jätkas oma kunstilise tee kahtluse alla seadmist ning otsis nii skulptuurist ja maalikunstist väljakutseid, mis seostuksid reaalse eluga. Tema jaoks pidi kunstiteos muutuma kujuteldavas ruumis reaalsusega konfliktis olevaks maagiaks nagu Diego ja tema abikaasa Annette'i järgi kujundatud teoste puhul. Siinkohal tundis ta, et reaalsus ei sõltu enam sellest, kuidas keegi seda tajub; reaalsus lihtsalt on. Sarnaselt [[Samuel Beckett]]i romaanideleromaanide ja näidenditele,näidenditega kujutasid Giacometti loodud figuurid isoleeritud ja väga individualistlikku maailmavaadet. 1961. aastal palus Beckett Giacomettil kujundanakujundada absurdidraama "[[Godot'd oodates]]" võtteplatsi. Lõplik kujundus koosnes ühest kipsist puust.<ref name=":1" />
=== Surm ===
Oma viimasedViimased elunädalad veetis kunstnik dilemma ees, kas võidelda haigusega või tegeleda loominguga. Sellest kogemusest sai ta rohkelt inspiratsiooni ning hakkas haiglapalatis innukalt maalima. Surma põhjuseks oli südamerike, millele eelnes aastaid bronhiiti ja ahelsuitsetamist. Matused toimusid Giacometti kodulinnas Borgonovas ning sellest võtsid osa perekonnaliikmedpereliikmed, naabrid, Šveitsi ja Prantsusmaa autoriteedid, kunstnikud, kunstikogujad ning arvukalt muuseumite töötajaidmuuseumitöötajaid.<ref name=":2" />
Kuni oma surmani 1966. aastal mõtestas Giacometti kunsti piire, analüüsides pidevalt arenevaid fenomenoloogilisi uurimusi. Peamiselt uuris ta, mida käsitleb kaasaegne kunst kontekstis: Kuidaskuidas saab asi – pronks, krohv, puusüsi, värv – tuua tõde? Ja kuidas, kui üldse, suudab kunst reaalset elu säilitada?<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://gagosian.com/artists/alberto-giacometti/|Pealkiri=ALBERTOAlberto GIACOMETTIGiacometti|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
== Viited ==
| 