Erinevus lehekülje "Saksa keisririik" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
Austria-Preisi sõja ajal kaotati [[Viini kongress]]il loodud [[Saksa Liit]]. Selle asemel moodustati [[Põhja-Saksa Liit]]. Põhja-Saksa Liit oli liitriik, mille kõrgeim võimuorgan oli Riigipäev. Riigijuht oli [[Preisi kuningas]] ja liidukantsler ehk valitsusjuht Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine. Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada [[Prantsusmaa]]. [[1870]]. aastal algas [[Preisi-Prantsuse sõda]], mille prantslased kaotasid. Saksa Keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, [[1871]]. aasta algul [[Prantsusmaa]]l [[Versailles' loss]]is.
 
Paljud sakslased ei toetanud [[Elsass-Lotring|Elsassi ja Lotringi]] anneksiooni – isegi kantsler von Bismarck kartis, et see võib Prantsusmaal tekitada püsivad Saksamaa-vastased meeleolud. Mõned Saksa töösturid ei soovinud Elsassi töösturitest endale konkurente – näiteks [[Mülhausen]]i kangatootjad. Keiser Wilhelm I toimis aga kindral von Moltke ja teiste Preisi kindralite soovituse järgi, kes arvasid, et strateegilistes ja etnograafilistes huvides tuleks Prantsusmaa piiri viia lääne poole.
 
Saksa keisriks sai [[Wilhelm I]], kes oli ka Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle poole kogu maa territooriumist. Keisririigi koosseisu kuulusid neli kuningriiki, kuus suurhertsogiriiki, viis hertsogiriiki, seitse vürstiriiki, kolm vabariiki ja Elsass-Lotringi riigimaa.
 
==Keisririigi tegevus==
Septembris [[1872]] toimus [[Berliin]]is kolme riigi – [[Venemaa keisririik|Venemaa]], [[Austria-Ungari ]] ja Saksamaa – keisrite esimene kohtumine. Arutelud jätkusid Wilhelm I visiidi ajal Peterburgi[[Peterburi]]sse ning [[Aleksander II]] vastuvõtul [[Viin]]is [[1873]] jõuti niikaugele, et sõlmiti nn [[Kolmekeisriliit]]. Selles osalejad kohustusid üksteisega konsulteerima ja säilitama heatahtliku erapooletuse juhul, kui üht neist ähvardab neljanda riigi kallaletung või puhkeb sõda mõne sellise riigiga. [[1887]] said teoks Saksa-Vene läbirääkimised kaksikkokkuleppe sõlmimiseks. Tulemuseks oli nn [[Edasikindlustamisleping]], millega mõlemad pooled võtsid endale kohustuse säilitada heatahtlik erapooletus, kui üks neist peaks sattuma sõtta mõne kolmanda suurriigiga. Erandiks kuulutati olukord, kui [[Venemaa]] peaks ründama Austria-Ungarit või Saksamaa [[Prantsusmaa]]d.
 
[[1889]]. aastal tegi Bismarck Briti peaministrile [[Robert Gascoyne-Cecil|Robert Arthur Talbot Gascoyne-Cecil Salisburyle]] ettepaneku sõlmida ametlik (kuigi salajane) liiduleping Prantsusmaa vastu.