Saksa keisririik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
60. rida:
'''Saksa keisririigiks''' nimetatakse [[Saksa Riik|Saksa Riigi]] (''Deutsches Reich'') esimest 47 aastat pärast Saksamaa ühendamist, mil [[Wilhelm I]] sai [[18. jaanuar|18. jaanuaril]] [[1871]] Saksamaa keisriks, ja mis lõppes faktiliselt siis, kui [[Philipp Scheidemann]] kuulutas [[9. november|9. novembril]] [[1918]] välja vabariigi, ja juriidiliselt siis, kui [[Wilhelm II]] [[28. november|28. novembril]] [[1918]] troonist loobus (formaalselt ei muudetud riigi nime kuni 1945. aastani). Olulisemad naaberriigid olid [[Venemaa]] idas, [[Prantsusmaa]] läänes ja [[Austria-Ungari]] lõunas.
 
== Ajalugu ==
[[1862]]. aastal sai [[Preisi]] valitsusjuhiks [[Otto von Bismarck]]. Kuningas [[Wilhelm I]] toetas valitsusjuhi tegevust. Vormiliselt oli riigi tähtsaim isik kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht. Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaasaksa alade ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. Koos [[Austria]]ga purustati [[1864]]. aastal [[Taani]] janing võideti tagasi [[Schleswig-Holstein]] ja [[Lauenburg]]. [[1866]]. aastal provotseeris Otto von Bismarck [[Preisi-Austria sõda|Preisi-Austria sõja]], kus [[Austria]] sai lüüa ja kaotas oma ülemvõimu Põhja-[[Itaalia]]s ja Saksasaksa aladel. Austria häving kõrvaldas ta Saksamaa troonile pretendeerimisest.
 
Austria-Preisi sõja ajal kaotati [[Viini kongress]]il loodud [[Saksa Liit]]. Selle asemel moodustati [[Põhja-Saksa Liit]]. Põhja-Saksa Liit oli liitriik, mille kõrgeimakskõrgeim võimuorganiksvõimuorgan oli Riigipäev. RiigijuhiksRiigijuht oli [[Preisi kuningas]] ja liidukantsleriksliidukantsler ehk valitsusjuhiksvalitsusjuht Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine. Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada [[Prantsusmaa]]. [[1870]]. aastal algas [[Preisi-Prantsuse sõda]], mille prantslased kaotasid. Saksa Keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, [[1871]]. aasta algul [[Prantsusmaa]]l [[Versailles' loss]]is.
 
Paljud sakslased ei toetanud Elsass-LotringiElsassi (Alsace-Lorraine)ja Lotringi anneksiooni – isegi kantsler von Bismarck kartis, et see võib Prantsusmaal tekitada püsivad Saksamaa-vastased meeleolud, ning. mõnedMõned Saksa töösturid ei soovinud Elsassi töösturitest endale konkurente – näiteks Mülhauseni (Mulhouse)[[Mülhausen]]i kangatootjad. Keiser Wilhelm I toimis aga kindral von Moltke ja teiste Preisi kindralite soovituse järgi, kes arvasid, et strateegilistes ja etnograafilistes huvides tuleks Prantsusmaa piiri viia lääne poole.
 
Saksa keisriks sai [[Wilhelm I]], kes oli ka Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle poole kogu maa territooriumist. Keisririigi koosseisu kuulusid neli kuningriiki, kuus suurhertsogiriiki, viis hertsogiriiki, seitse vürstiriiki, kolm vabariiki ja Elsass-Lotringi riigimaa.
 
== Keisririigi tegevus ==
Septembris [[1872]] toimus [[Berliin]]is kolme riigi – [[Tsaari-Venemaa keisririik|Venemaa]], [[Austria-Ungari ]] ja Saksa KeisririigiSaksamaa – keisrite esimene kohtumine. Arutelud jätkusid Wilhelm I visiidi ajal Peterburi,Peterburgi ning [[Aleksander II]] vastuvõtul [[Viin]]is [[1873]] jõuti niikaugele, et sõlmiti nn [[Kolmekeisriliit]]. Selles osalejad kohustusid üksteisega konsulteerima ja säilitama heatahtliku erapooletuse juhul, kui üht neist ähvardab neljanda riigi kallaletung või puhkeb sõda mõne sellise riigiga. [[1887]] said teoks Saksa-Vene läbirääkimised kaksikkokkuleppe sõlmimiseks. Tulemuseks oli nn. [[Edasikindlustamisleping]], millega mõlemad pooled võtsid endale kohustuse säilitada heatahtlik erapooletus, kui üks neist peaks sattuma sõtta mõne kolmanda suurriigiga. Erandiks kuulutati olukord, kui [[Venemaa]] peaks ründama Austria-Ungarit või Saksamaa [[Prantsusmaa]]d.
 
[[1889]]. aastal tegi Bismarck Briti peaministrile [[Robert Gascoyne-Cecil|Robert Arthur Talbot Gascoyne-Cecil Salisburyle]] ettepaneku sõlmida ametlik, (kuigi salajane,) liiduleping Prantsusmaa vastu.
 
[[1890]]. aastal oli kantsler Otto von Bismarck sunnitud erru minema. Teda asendas kindrali aukraadis krahv [[Leo von Caprivi]], kes tõi kaasa uue kursi Saksamaa välispoliitikas. Bismarck oli olnud seisukohal, et Saksamaa peab olema tugev eelkõige [[Euroopa]] mandril. Kuigi ta ei olnud ka koloniaalvallutuste vastu, oli ta arvamusel, et jõude ei tohi liigselt killustada. Euroopa poliitika osas arvas Caprivi, et Saksamaal ei ole võimalik vältida sõda kahel rindel, mille eest oli hoiatanud Bismarck.
[[File:1905 Mayer Wm16744d.jpg|pisi|540px|Saksa keisririigi territoorium 1905. aastal]]
== Saksa keisririigi osariigid ==
[[File:Karte Deutsches Reich, Verwaltungsgliederung 1900-01-01.png|thumb]]