Koonus: erinevus redaktsioonide vahel

Selleks, et võimalikult terviklikult käsitleda kõiki koonuse lõikeid erinevate tasapindadega, viiakse tinglikult koonuse põhi [[lõpmatus]]se kaugusse ja vaadeldakse nõndanimetatud kaksikkoonust: kahte põhjatut koonilist pinda, mis puutuvad tippudega kokku, asuvad ühisel sümmeetriateljel ja omavad ühise [[sirgjoon]]ena kulgevat mõlemas suunas lõpmatult pikka moodustajat. Sellist kaks-ühes-koonust lõigatakse kesktelje suhtes erinevate nurkade all olevate tasanditega. Lõiked koonuste ühisest tipust annavad [[kidunud lahend|kidunud ehk kõdunud juhtumid]]: Kui lõikav tasand läbib ainult koonuse tipu [[punkt]]i, siis lõike tulemuseks on ainult punkt, [[ringjoon]]te piirjuhtum - ring [[raadius]]ega 0. Kui lõige on läbi tipu, moodustajagakattudes paralleelseltkoonuse moodustajaga, on tulemus sirgjoon. Lõikeid, mis saadakse tasandiga, mis läbib koonuse tippu, ei loeta tavaliselt koonuselõigete pere liikmeks. Need on kidunud juhtumid. Kui lõige tehakse tipust eemalt ja lõikava tasapinna nurka muudetakse alustades [[ristlõige|ristlõikest]], saadakse vastavalt nurga muutumisele tulemuseks geomeetrilised kujundid: ringjoon, [[ellips]], [[parabool]] ja [[hüperbool]], mis erinevad üksteisest oma [[ekstsentrilisus]]e poolest. Kuigi ringjoonel on siin teistest lõigetest täiesti selgelt eristuv ainulaadne omadus, siis traditsiooniliselt vaadeldakse koonuselõike kontekstis ringjoont mitte kui eraldi üksust, vaid kui ellipsi erijuhtu, mille ekstsentrilisus on 0.