|
<br />
[[Pilt:Arth tapestry2.jpg|pisi|Kuningas Arthur 1385. aastast pärineval seinavaibal]]
'''Kuningas Arthur''' on [[keskaeg|keskaja]] [[Lääne-Euroopa]] kirjanduses legendaarne [[kuningas]] [[Suurbritannia saar|Suurbritannias]]. Traditsiooniliselt dateeritakse kuningas Arthuri valitsusaeg [[5. sajand]]i lõppu ja [[6. sajand]]i algusse. Keskaegsete ajalooraamatute ja [[rüütliromaan]]ide väitel juhtis Arthur [[Vana-Rooma|rooma]]-[[keldid|keldi]] [[Inglismaa]] kaitset [[saksid|saksi]] sissetungijate vastu 6. sajandi alguses. Arthuri legendis on põimunud rahvaluule ja kirjandus ning tänapäeval on tema ajalooline olemasolu kahtluse all.
Napid ajaloolised andmed Arthuri kohta pärinevad mitmest allikast, millest peamised on "[[Annales Cambriae]]", "[[Historia Brittonum]]" ja [[Püha Gildas]]e kirjutised. Samuti mainitakse Arthuri nime varastes luuletekstides nagu [[kõmri kirjandus|kõmri]] "[[Y Gododdin]]".
Arthuri legend sai populaarseks eelkõige [[Monmouthi Geoffrey]] fantaasiaküllasest teosest "Historia Regum Britanniae" ("Britannia kuningate ajalugu"), mis valmis [[1138]]. Sellele eelnesid kõmri ja [[bretooni kirjandus|bretooni]] legendid ja luuletused, millest Arthur on kas suur sõdalane, kes kaitses Britanniat inimeste ja üleloomulike vastaste eest, või maagiline kuju, kes seostus vahel kõmri [[allilm]]a [[Annwn]]iga. On teadmata, mis Geoffrey "Historia"<nowiki>'</nowiki>s pärineb varasemaist allikaist ning mis on tema enese kirjanduslik väljamõeldis.
Ehkki kuningas Arthuri loo teemad, sündmused ja tegelased varieeruvad laialt ja sel pole üht kanoonilist versiooni, lähtuvad hilisemad ümberjutustused tihti Monmouthi Geoffrey versioonist. Geoffrey kirjelduses oli Arthur kuningas, kes lõi puruks saksid ning rajas impeeriumi, millesse kuulusid Britannia, [[Iirimaa]], [[Island]], [[Norra]] ja [[Gallia]]. Samuti ilmus Historia's rida tegelasi, kes nüüdseks on saanud Arthuri legendi oluliseks osaks: Arthuri isa [[Uther Pendragon]], võlur [[Merlin]], Arthuri naine [[Guinevere]], mõõk [[Excalibur]], Arthuri sünd [[Tintagel]]i lossis, tema viimane lahing [[Mordred]]i vastu [[Camlann]]is ning viimne puhkepaik [[Avalon]]is.
[[12. sajand]]i Prantsuse autor [[Chrétien de Troyes]] lisas Arthuri legendi [[Püha Graal]]i ja [[Lancelot]]i. Tema eeskujul said [[keskaja kirjandu]]ses populaarseks Arthuri-romaanid, milles loo keskpunkt nihkub sageli Arthurilt teda ümbritsenud tegelastele, näiteks mitmesugustele [[Ümarlaua rüütlid|Ümarlaua rüütlitele]]. Keskajal õitsenud Arthuri-kirjandus vajus uusajal unustusse, tõustes uuesti laia lugejaskonna ette alles [[19. sajand]]i [[romantism]]i ajel.
Kuningas Arthuri loo põhjal on kirjutatud arvukalt raamatuid, tehtud filme, oopereid ja muid kunstiteoseid. Eesti keeles on ilmunud näiteks [[Marion Zimmer Bradley]] Arthuri-töötlus "Avaloni udud", [[T. H. White]]'i "Kunagine ja tulevane kuningas", [[Mary Stewart]]i "Kristallkoobas", [[James Riordan]]i "Kuningas Arthuri lood", [[Mark Twain]]i paroodia "[[Jänki kuningas Arthuri õukonnas]]", samuti Arthuri-kirjanduse üks alusteoseid, Chrétien de Troyes' "[[Parzival]]" [[Rein Sepp|Rein Sepa]] tõlkes.
==Vaata ka==
|
