Erinevus lehekülje "Menon (dialoog)" redaktsioonide vahel

P
Menon ei võta jutuks voorust kui niisugust, vaid vooruste paljuse. Selle, mida tuleb vooruseks pidada, seab ta sõltuvusse isikust ning tema eluolukorrast ja ülesandest. Ta ütleb, et voorus erineb inimeseti, ehk siis mehe voorus erineb naiste omast, lapse oma vanuri omast ja orja oma vaba inimese omast. Näiteks seisneb tema meelest mehe voorus selles, et ta lööb poliitikas läbi, soosib oma sõpru ja kahjustab oma vaenlasi ning kaitseb end vastaste kimbutamiste eest. Naise voorus seisneb heas majapidamises ja kuulekuses abikaasale. Vanadel inimestel ja lastel on erinevad eakohased voorused. Vabade inimeste voorused on teist laadi kui orjade omad. Igal tegevusel on eriline voorus.<ref>Platon, ''Menon'' 71e–72a.</ref>
 
Sokrates ei ole sellega rahul. Ta selgitab, et ta ei küsi mitte erinevate üksikvooruste kohta, vaid vooruse kui niisuguse kohta, selle kohta, mis on erinevatele voorustele ühine ning õigustab seda, et nende kohta kasutatakse ühist nimetust. Menon saab aru, mida Sokrates silmas peab, satub aga nüüd küsimusele vastamisel segadusse. Ta tahaks kinni hoida oma soo- ja easpetsiifilistest voorustesvoorustest. Sokrates toob esile, et näiteks tervis, suurus ja tugevus on ühtsed mõisted, mida ei defineerita soo- ja easõlteliselt. Kui need mõisted käivad üldiste omaduste kohta, mis on igal pool samad, siis ei ole selge, miks voorust tuleb nendest erinevalt defineerida eri moodi sõltuvalt sellistest teguritest nagu sugu ja vanus. Heaks riigijuhtimiseks on tarvis mõõdukust ja õiglust, ja need on needsamad omadused, mis võimaldavad ka head majapidamist. See, kes talitab mõõdukalt ja õiglaselt, toimib sõltumatult vanusest; pole olemas erilist raukade mõõdukust või õiglust, mis teiste inimeste omast erineb. Kui öeldakse, et inimene on hea, siis ei mõisteta selle all vastavalt vanusele ja soole eri asju. Järelikult peab voorus, mis teeb inimese heaks, olema kõigi jaoks sama.<ref>Platon, ''Menon'' 72a–73c. Vooruse ühtsuse kohta Sokratese ja Menoni arusaamise järgi vt Blößner 2011: 49–50.</ref>
 
Et esimene definitsioonikatse on nurjunud, teeb Menon teise katse. Ta võtab arvesse Sokratese kriitikat ning otsib üldkehtivat määratlust. Ta pakub, et kõigile ühine voorus võiks olla võime võimu kasutada, valitsemise tublidus. Sokrates ei nõustu sellega, sest sellisel juhul ei saaks olla ühtki vooruslikku orja. Orjade ja laste puhul ei saa rääkida valitsemisest, nii et see definitsioon ei hõlma kõike, mida see peaks sisaldama. Peale selle tekib küsimus, kas mõeldud on igasugust võimukasutamist või ainult õiglast valitsemist. Menon nõustub õigluse kaasamisega, sest ta teab, et seda peetakse vooruseks ja seetõttu ei saa selles kontekstis õigluseta läbi. Ka [[mehisus]]el ja teistel voorustel on võimuga ümberkäimise juures oma osa ning ka need tuleks seetõttu definitsiooni sisse võtta. Sellega aga tekib jälle vooruste paljus ning nende omavaheline seos jääb ebaselgeks. Nii et teine definitsioonikatse ei vii kaugemale kui esimene. Nüüd on Menon nõutu.<ref>Platon, ''Menon'' 73c–74b.</ref>