Delikt: erinevus redaktsioonide vahel

 

E. Beling esitas süüteomõiste teole. Tänu temale kujundati klassikaline kolmeastmeline deliktistruktuur, mille kohaselt oli süütegu koosseisule vastav, õigusvastane ja süüline käitumine.<ref name=":0" />

 

=== Vene ja nõukogude karistusõigus ===

 

1930ndate lõpul määrati kindlaks süüteo mõiste ning karistusõiguse teoreetilised ja ideoloogilised alused. Ideoloogilise tausta tõttu oli nõukogude õigus täiesti erinev kodanlikust õigusest. Tekkisid [[A. Piontkovski]] ja [[Aron Trainin|Aron Trainini]] koolkonnad. Piontkovski oli seisukohal, et kriminaalvastutuse alus on isiku käitumises olev süüteokoosseis ning teo ühiskonnaohtlikkust võib vaadelda süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste all. Trainin leidis, et süüteokoosseis ei olnud ainus vastutuse alus, vastutus põhines ka teo ühiskondlikkusel ja isiku süül.<ref name=":2" />

 

=== Neoklassikaline süüteomõiste ===

Neoklassikaline süüteomõiste arenes välja 20. sajandi esimesel poolel ja see põhines klassikalise süüteomõiste kolmeastmelisel skeemil.<ref>{{Raamatuviide|autor=Jaan Sootak|pealkiri=Karistusõigus. Üldosa|aasta=2010|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=191}}</ref> Süüteomõiste elemendid said formaalse tähenduse asemel väärtuselise või sotsiaalse sisu. Tegu vaadeldi kui sotsiaalset käitumist, süüteokoosseis hakkas sisaldama normatiivseid tunnuseid. Formaalse õigusvastasuse kõrval hakkas kehtima ka materiaalne õigusvastasus. Süü ei olnud enam ainult tahtlus või ettevaatamatus, vaid normivastane tahe.<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Jaan Sootak|pealkiri=Karistusõigus. Üldosa|aasta=2010|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=192}}</ref>

 

=== Finalistlik süüteomõiste ===

Finalistlik süüteomõiste ei kujundanud ümber varasemate süüteomõistete kolmeastmelist deliktistruktuuri.<ref name=":3" /> Ka selle järgi oli tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline, kuigi süü mõiste oli muutunud normatiivseks.<ref>Jaan Sootak. ''Karistusõiguse üldosa terminitest ehk Elu seaduse fassaadi taga.'' Õiguskeel 2/2016, lk 2, 3.</ref> Kõnealuse süümõiste tõi esile [[Hans Welzel]], kes arvas, et tegu on igal hetkel lõppeesmärgist määratud. Selle tulemusena hakkasid muutuma süüteomõiste elemendid: kõigepealt eraldusid süüst tahtlus ja ettevaatamatus, ning nendest said süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Süüst sai ainult normatiivne nähtus.<ref name=":3" />

 

=== Funktsionaalne süüteomõiste ===