Dhyāna: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
31. rida:
Hiina ja Jaapani [[chan]] ja zen traditsioonides on ''dhyana'' praktiseerimne kesksel kohal.
===Kaheksa ''
[[Paali kaanon]]is on ''jhāna'' keskendumise või objektiga samastumise seisund, kus eristatakse 8 staadiumit. Need on järjestikku selginevad teadvusseisundid, mis sisaldavad endas viie ''jhāna'' teguri ''(jhānaṅga)'' kombinatsioone.<ref>Jhāna Sutta (AN 9.36); Anupada Sutta (MN 111), jt.</ref> Eristatakse nelja kehalist ''jhāna''<nowiki>'</nowiki>t'' (rūpa-jhāna)'' ja nelja kehatut ''jhāna''<nowiki>'</nowiki>t ''(arūpa-jhāna)''.
====Neli kehalist ''jhāna''<nowiki>'</nowiki>t====
'''Esimeses ''jhāna''’s''' keskendumine sisaldab endas meele tähelepanu suunamist objektile, mis kujundab meeles sügava keskendunud rahu ''(samatha)'' seisundi. See on võrreldav millestki küllastunud veega, mida enam ei panda tähele. Pideval harjutamisel muutub see meele loomulikuks seisundiks.
'''Teises ''jhāna''’s''' toimub argi- ja kinnismõtete ületamine ning meel vabaneb eneseteadvuse hälvetest, püsides rõõmuküllases rahulduses ja vaikuses. See on võrreldav vaikse järvega, mis toitub veealustest allikatest. Meel muutub selgeks, kirkaks ning vabaneb piiravatest mõtetest.
'''Kolmandas ''jhāna''’s''' ületatakse eelnevalt tekkinud rõõm ning jäädakse vaiksesse, tasakaalukasse meelerahusse, selge teadvuse õndsasse seisundisse, mida ei häiri miski. See on võrreldav järves kasvava lootosega, mis on veest läbi imbunud ja küllastunud puhta veega.
'''Neljandas ''jhāna''’s''' ületatakse ka õndsus, misjärel tekib meele neutraalsus, meelerahu kaudu saadud puhtaim teadvustatus, ekstaatiline keskendumine. See on võrreldav palaval pärastlõunal kümblusega järves, misjärel puhatakse kaldal, mähituna puhtasse, valgesse linasse. Meel hülgab vastandid ning siseneb täielikku tasakaalu, puhasse ja veatusse teadvustatusse. Selles seisundis ei saa miski meeleväline mõju avaldada.
====Neli kehatut ''jhāna''<nowiki>'</nowiki>t====
'''Esimene ''arūpa-jhāna''''' on ‘lõputu ruumi ala’ ''(ākāsānañvāyatana)'', ehk piiritu avaruse sfäär. Meel laieneb üle oma loomulike piiride, ületab vormi ja duaalsuse ja kogeb lõputut, piirideta, takistusteta avarust.
'''Teine ''arūpa-jhāna''''' on ‘lõputu teadvuse ala’ ''(viññāṇañcāyatana)'' ehk teavuse lõputu avaruse sfäär. Mõistetakse, et meel ise on lõputu, samaulatuslik lõputu ruumiga, võimeline laienema piiranguteta igas suunas.
'''Kolmas ''arūpa-jhāna''''' on ‘mitte-millegi ala’ ''(ākiñcaññāyatana)'' ehk tühjuse sfäär. Kogetakse, et pole võimalik ühtesid asju teistest eraldada, kuigi duaalsuse kogemus on eelnevalt meeles olemas. Asjad ja nähtused kaotavad piirid ega välista enam teineteist ja me kogeme “mitte-midagi”.
'''Neljas ''arūpa-jhāna''''' on ‘ei taju ega mittetaju ala’ ''(N’evasaññā n’āsaññāyatana)''. Kuna tajutav on äärmuseni peenendunud, pole selles enam taju ega mittetaju, kuigi tajuja on siiski alles. Duaalsus on praktiliselt ületatud.<ref>Bhikkhu Ṭhitañāṇo. Teadvustatud elu.</ref>
/pooleli/
| |||