Lihula: erinevus redaktsioonide vahel

Saksa keeles on Lihula nimekujud olnud 1211 ''Leale'', 1519 ''Leal'', 1798 ''Lihhola''. Lihula nime teket on seletatud mitmeti. Nii on lähtealuseks peetud sõnasid liha, liga või ligu, aga ka lehu (’sopp, muda’). Tõenäoliseks on peetud asula nime algset kuulumist mäel asuvale muinaslinnusele, mis muudab madala maaga seonduvad ''liga'' ja ''ligu'' tähenduselt sobimatuteks.<ref>/Eesti kohanimeraamat. Koostaja: [[Marja Kallasmaa]] jt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 319-320319–320.</ref>

Lihula linnusemäelt pärineb Läänemaa vanim inimtegevuse tõend, 6000-70006000–7000 aasta tagusesse aega kuuluv tumehallist tulekivist [[uurits]]. Lihula kiviaegse asula jäljed on oletuslikult jäänud hilisemate kultuurikihiladestuste alla.<ref>/[[Mati Mandel]]. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 25-2625–26.</ref> Lihula paiknes ajalooliselt olulisel teetrassil, kuna muinasajast saadik toimus liikumine Tallinna sadamakohast ühe peamise suunana Tallinn-Jälgimäe-Nissi-Lihula-Pärnu-Riia.<ref>/[[Tõnu Raid]]. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 153.</ref>

1211. aastal nimetas [[Riia peapiiskop]] [[Albert von Buxhoeveden]] abt Theodrechi[[Theoderich (Eestimaa piiskopikspiiskop)|Theoderichi]] [[Eestimaa piiskop]]iks ja Lihula oma soodsa asukoha tõttu Eestimaa piiskopi residentsiks. Nimelt asus Saare-Lääne piiskopi esimene rajatud linnus varasema muinaslinnuse kohal. Piiskop TheodrechiTheoderichi hukkumisel [[Lindanise lahing|Tallinna lahingus]] 1219. aastal nimetas piiskop Albert tema järglaseks [[Lihula piiskopinapiiskop]]ina enda venna [[Hermann von Buxhövden|Hermanni]], kes oli abt püha Pauluse Bremeni benediktlaste kloostris. Taanlaste saabumisega Eestimaale kujunes Riia ja Taani vastasseis. Tõenäoliselt kooskõlas [[Taani kuningas|Taani kuninga]] poliitikaga tungis 1220. aastal Läänemaale Rootsi vägi kuningas [[Johan SverkessoniSverkersson]]i juhtimisel. Rootslased asusid ristima ja kirikuid ehitama ning oma võimukeskuseks tegid nad Lihula, mida Riia pidas piiskop Hermanni omanduses olevaks. Kuningas Johani lahkumise järel tagasi Rootsi ründasid Lihulat saarlased ning toimunud [[Lihula lahingulahing]]u järel suutsid vaid vähesed linnuses paiknenud inimesed end päästa, põgenedes taanlaste juurde.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45-5045–50; 334.</ref>

Lihulas rajati kivilinnus Saksa ordu ja piiskopi koostöös peale 1238. aastat, kui pool linnust oli loovutatud ordule. Peahoone üks külg oli kumer ja sisehoov kujunes poolringikujuliseks, kuna linnuse ringmüür järgis muinaslinnuse piirjooni.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja [[Anti Selart]]. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45; 334.</ref> Linnus täitis ka piiskopi-ja ordumõisa puhul maahärrade elamu rolli, mistõttu ehitati juurde vaid aidad ja veski.<ref>Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 75.</ref>

Senine keskuste võrgustik muutus üldiselt keskaegse linnastumise käigus ja Lihula oli üks neid keskusi, mis pidi hoolimata oma potentsiaalist leppima senisest vähem olulise kohaga asustushierarhias. Kuigi piiskopkonna esimest keskust üritati rajada Lihulasse, puuduvad andmed selle keskuse linnastaatusest. On võimalik, et [[Saare-Lääne piiskop]] püüdis Lihulas kehtestada esialgu mõningaid eriõigusi. Kuigi Lihulas leidus 16. sajandil kodanikke, kes vandusid piiskopile eraldi truudust, on neid andmeid Lihula linnaks pidamiseks liiga vähesteks peetud. Kuigi Lihulal puudusid linnaprivileegid, tuleb selle alevi elanike lugeda Eesti keskaja linnaelanikkonna hulka. Selliste asulate elanikkonna tõenäoliseks suuruseks on peetud 100-200100–200 elanikku.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk lk 124-126124–126; 181</ref>

Lihulas rajati linnuse vahetusse lähedusse oletatavasti aastatel 1275-12851275–1285 naistsistertslaste klooster, mis viitab asula suuremale asustusele juba 13. sajandil. Klooster lõpetas tegevuse 16. sajandi keskpaigas sõdade tõttu tegevuse.<ref>Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 70-7170–71.</ref>

16. sajandi keskel jagunesid ordu alad Läänemaa mandriosas Lihula, Matsalu ja Sõtküla ametkondadeks, mille keskusteks olid ordumõisad. Lihula ametkond hõlmas suurt osa Karusse[[Karuse kihelkond|Karuse kihelkonnast]] ja kogu [[Lihula kihelkondakihelkond]]a. Lihula ametkond ise jagunes omakorda viieks vakuseks, milleks oli Sipa, Õeküla, Järise, Nurme ja Tuudi vakused. Selleks ajaks kuulus Lihule linnuselääni 65 külas oli 16. sajandi teisel poolel keskmiselt 4-54–5 peret.<ref>Eesti ajalugu II, lk 318.</ref>

[[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]] ajal 1562. aastal suutis Rootsi laiendada enda võimuala, hõivates muuhulgas Lihula Läänemaal. Kuid 1576. aasta alguse Vene väe uue pealetungi käigus Liivimaale alistus Lihula 27. jaanuaril [[Ivan IV]] armeele ilma vastupanuta. Liivimaa kuni 1582.-1583–1583. aastani Vene võimu all olles kuulus Lihula koos rea teiste linnustega [[Pärnu]] alla, kuna nad vallutati sealt lähtudes. Olles kõrvaline linnus, juhtis Lihula garnisoni madalamat päritolu pealik.<ref>Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 57, 102-105102–105; 189</ref>

Rootsi riigi võimu alla minekul moodustati Lihula linnuselään, mis hõlmas Lihula, Kirbla, Karuse, Hanila, Mihkli ning osaliselt Martna kihelkonna mõisaid ja külasid. Linnuselääni ei suudetud aga koos hoida, sest Lihulast ei kujunenud tugevat keskust. Juba 1615. aastaks oli lään juba osadena välja jagatud, mida sõdiv Rootsi riik ei suutnud enam välja lunastada. Rootsi riik hakkas majandusolukorra leevendamiseks Harju-Viru õiguse järgi Rootsi kõrgaadlile maid müüma. 1630./31. aastal ostis Lihula mõisalääni Rootsi sõjaväelane ja poliitik [[Åke Henriksson Tott]], kes asus kokku koguma endise linnuselääni maid. Tema poeg, Liivimaa kindralkuberner [[Claes Tott]] on tuntud oma 1668. aasta maapolitseikorralduse poolest, millega piirati talupoegade liikumisvabadust ning juurutati sunnismaisust.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel I. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2012, lk 90-11590–115.</ref>

Vanim Lihula plaan pärineb aastast 1645, millel kujutatud asustuspilt annab aimu ka keskaegse Lihula välisilmest. KaartilKaardil on fikseeritud asula krundijaotus ning koostati arvatavasti Lihula kodanike ja mõisa vahelise konflikti tulemusel, kus Åke Tott ja Lihula linnusepealik Blasius Smetana ei olnud nõus tunnistama kodanike omandiõigusi nende kruntidele. Lihulat ähvardas täielik likvideerimine, kuid kodanike eest astus välja Eestimaa kuberner [[Erik Oxenstierna]]. <ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 57-6857–68.</ref>

17. sajandi kaartide põhjal on kogu Eesti teedevõrgu kujunemisel tähtsat rolli mänginud Lihulat läbiv ajalooline teetrass, nimelt Tallinn-Jälgimäe-Laitse-Kullamaa-Lihula-Virtsu.<ref>Tõnu Raid. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 149-150149–150.</ref>

1883. aastal maiste eeliste, ennekõike maasaamise ootuses Läänemaal alanud [[usuvahetusliikumine]] sai alguse Lihulast, kus kohaliku pastori vahekord rahvaga oli halb. Lihulast laienes liikumine naaberkihelkondadesse. Aasta jooksul astus Läänemaal õigeusku[[õigeusk]]u üle 2460 inimese.<ref>Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 323-324323–324.</ref>

1925. aastal alustas [[Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit|Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu]] Lihula komitee raha kogumist [[Lihula Vabadussõja mälestussammas|Lihula vabadussamba]] ehitamiseks. Sammas valmis alles 1935. aastaks. Kuna Nõukogude perioodil sammas kohalikul tasandil poliitilisi pingeid tekitas, otsustati see 1949. aasta kevadel õhkida. Vabadussammas taasavati 23. juunil 1993.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 65-7565–75.</ref>

1929. aastal ehitati ümber Lihula haridusseltsi ja Lihula karskusseltsi eestvedamisel Tallinna mnt 29 asuv kuur, kuhu loodi laululava. See valmis kohalike kultuuriharrastajate kätetööna. Samal aasta talvel tekkis mõte korraldada suurem laulupäev, mistõttu oli tarvis ehitada ka suurem laululava. See tehti [[Lihula mõis|Lihula mõisa]] härrastemaja taha. 1949.-1950–1950. aastal ehitati teine laululava Lihula parki tähistamaks esimese sõjajärgse viisaastaku lõppemist. See sündmus oli seotud ka [[XIII üldlaulupidu|1950. aasta laulupeoga]], mille eelproovid pidid aset leidma piirkondlikel laulupäevadel. Hiljem ehitati kolmas laululava 1964. aastal ning seoses Lihula vabadussamba taastamisega neljas 1990. aastate alguses.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 59-6459–64.</ref>

Linna läbis aastatel 1931-19681931–1968 [[Rapla-Virtsu raudtee|Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee]]. [[Lihula raudteejaam|Lihula IV klassi jaam]] jäi [[Kirbla raudteejaam|Kirbla]] ja [[Tuudi raudteejaam|Tuudi]] peatuskohtade vahele.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 101.

Lihula alevi [[omavalitsus]]lik staatus kinnitati aastal 1991.<ref name="riigiteataja1991" /> [[1993]] sai Lihula linnaks. [[1999]]. aastal liitusid Lihula linn ja vald, [[Lihula vald|Lihula vallaks]]. <ref>http://www.mois.ee/laane/lihula.shtml, vaadatud 02.11.2019</ref>

24. oktoobril 2017. aastal jõustus [[Hanila vald|Hanila]], [[Koonga vald|Koonga]], [[Lihula vald|Lihula]] ja [[Varbla vald|Varbla]] valdade ühinemine ning uue moodustunud omavalitsusüksuse nimeks sai [[Lääneranna vald]], mis kuulub Pärnu maakonda.<ref>https://www.laanerannavald.ee/tutvustus-ja-asukoht, vaadatud 02.11.2019</ref>

Lihula haridusajaloo esimese tähisena saab märkida 1587. aastat, kui Rootsi kirikutegelane David Dubberch andis Lihula kirikut visiteerides korralduse koolmeistri palkamiseks. 1786. aastal avati Lihulas algkool. 1938. aastal avati keskharidust pakkuv [[Lihula Erareaalkool]]. 1940. aastast tegutses Lihulas keskkool, mis 1995. aastal nimetati [[Lihula GümnaasiumiksGümnaasium]]iks.<ref>Lihula gümnaasiumi koduleht: https://lihulakool.laaneranna.ee/kooli-ajalugu/, vaadatud 03.11.2019</ref>

<ref name="A7TDV">[[Sulev Vahtre]]. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-12271208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147</ref>