Müügileping: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Lepingud |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Müügileping''' on [[võlaõiguslik leping]].
Eesti [[positiivne õigus|kehtivas õiguses]] sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 müügilepingu mõiste järgmiselt: "Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu."<ref name=":0">{{Netiviide|autor=|url=https://www.riigiteataja.ee/akt/961235?leiaKehtiv|pealkiri=Võlaõigusseadus|väljaanne=|aeg=|vaadatud=}}</ref>
== Müügilepingu ese ==
Müügilepingu ese on üldjuhul [[Asi (õigusteadus)|asi]] ehk kehaline ese<ref>{{Raamatuviide|autor=P. Kalamees jt.|pealkiri=Lepinguõigus|aasta=2017|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=27}}</ref>, kuid VÕS §-i 208 lõike 3 kohaselt laieneb müügilepingu regulatsioon ka „õiguse ja muu eseme müügile, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu“<ref name=":0" />. Õigused on eelkõige [[Nõudeõigus|nõudeõigused]], [[Aktsia|aktsiad]], [[Osaühing|osad]], investeerimisfondide osakud, [[Asjaõigus|piiratud asjaõigused]] ja [[Intellektuaalne omand|intellektuaalomandi õigused]].<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=P. Kalamees jt.|pealkiri=Lepinguõigus|aasta=2017|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=28}}</ref> Kuivõrd praktikas võib olla raskendatud kehaliste esemete müügi reguleerimiseks mõeldud sätete otsekohaldamine mittekehalistele esemetele, siis VÕS § 208 lõike 3 kohaselt kohaldatakse müügilepingu sätteid mittekehalistele esemetele analoogia alusel ehk võimalikus ulatuses ja mõistlikul viisil.<ref name=":1" /> Müügilepingu esemeks võivad olla ka muud hüved tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)<ref name=":2">{{Netiviide|autor=|url=https://www.riigiteataja.ee/akt/12806823?leiaKehtiv|pealkiri=Tsiviilseadustiku üldosa seadus|väljaanne=|aeg=|vaadatud=}}</ref> § 48 tähenduses, nt digitaalne sisu<ref name=":1" />.
== Müügileping kui [[Kohustustehing|kohustusetehing]] ==
TsÜS<ref name=":2" /> §-s 6 lõikes 3 sätestatud [[Lahutamispõhimõte|lahutamispõhimõtte]] alusel eristatakse kohustus- ja [[Käsutustehing|käsutustehinguid]]<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=P. Varul jt.|pealkiri=Tsiviilõiguse üldosa|aasta=2011|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=100}}</ref>. Müügilepingu näol on tegemist kohustustehinguga.<ref name=":1" /> Kohustustehinguga luuakse võlaõiguslik kohustus midagi teha, nt teha võimalikuks omandi üleminek ostjale.<ref name=":3" /> Käsutustehing seevastu on suunatud vahetult õiguse ülekandmisele, nt omandi üleandmisele.<ref name=":3" /> Kui müügilepingu kui kohustustehingu alusel tekib müüjal kohustus omand ostjale üle anda, siis käsutustehinguga see kohustus täidetakse.<ref name=":3" /> Seejuures tuleb silmas pidada, et VÕS § 12 lõike 1 kohaselt "ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust"<ref name=":0" />. Kohustustehingu ja käsutustehingu sõltumatust õigusliku kehtivuse seisukohast nimetatakse abstraktsioonipõhimõtteks, mis on sätestatud TsÜS §-s 6 lõikes 4.<ref>{{Raamatuviide|autor=P. Varul jt.|pealkiri=Tsiviilõiguse üldosa|aasta=2011|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=101}}</ref> Näiteks võib kehtiva üürilepingu sõlmida ka üürileandja, kes ei ole üüritava asja omanik ja kellel puudub ka omaniku nõusolek.<ref>{{Raamatuviide|autor=P. Kalamees jt.|pealkiri=Lepinguõigus|aasta=2017|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=170}}</ref> Kuigi üürileping kehtib, siis osutub üürilepingu täitmine võimatuks. Isegi, kui üürileandja annab üürnikule asja üle, on asja omanikul õigus asi asjaõigusseaduse (AÕS)<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.riigiteataja.ee/akt/12807782?leiaKehtiv|pealkiri=Asjaõigusseadus|väljaanne=|aeg=|vaadatud=}}</ref> § 80 alusel välja nõuda. Kuna seeläbi rikub üürileandja VÕS §-s 271 sätestatud kohustust asi üle anda, siis tekib üürnikul õigus kasutada isiku vastu §-des 101 jj sätestatud [[Õiguskaitsevahend|õiguskaitsevahendeid]].<ref name=":0" />
== Ostja kohustused ==
Müügilepingu legaaldefinitsioon sätestab ostja ja müüja põhikohustused.<ref>{{Raamatuviide|autor=P. Varul jt.|pealkiri=Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne|aasta=2016|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=137}}</ref> [[Põhikohustus|Põhikohustused]] määravad „võlasuhte olemuse ja liigi“, [[Kõrvalkohustus|kõrvalkohustustel]] on „põhikohustuste suhtes abistav tähendus“.<ref>{{Raamatuviide|autor=P. Varul jt.|pealkiri=Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne|aasta=2016|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=362}}</ref> Ostja põhikohustusteks on võtta asi vastu ja tasuda ostuhind rahas. Ostja on VÕS § 23 lõike 2 kohaselt kohustatud tegema koostööd.<ref name=":0" /> [[Tarnija]] ei saa vastutada kaupade üleandmise kohustuse rikkumise eest, kui „tarne jäi toimumata lõppkasutaja sertifikaadi puudumise tõttu, mille väljastamise võimalus ja õigus oli ainult ostjal“.<ref>{{Raamatuviide|autor=P. Varul jt.|pealkiri=Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne|aasta=2016|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=133}}</ref>
=== Ostuhinna tasumise kohustuse ===
Ostuhinna tasumise kohustuse näol on tegemist rahalise kohustusega. Rahalise kohustuse täitmise viisi reguleerivad sätted VÕS § 76 jj. Kui müügilepingus puudub erikokkulepe ostuhinna tasumise aja määramiseks lähtutakse VÕS §-st 82 lõikest 5, mille kohaselt „tekib ostuhinna tasumise kohustus hiljemalt hetkel, mil müüja on täitnud müügilepingust tulenevad põhikohustused“.<ref>{{Raamatuviide|autor=P. Kalamees jt.|pealkiri=Lepinguõigus|aasta=2017|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=60}}</ref>
=== Asja vastuvõtmise kohustus ===
VÕS § 208 lg 1 kohaselt on ostja teiseks põhikohustuseks võtta vastu müügilepingu esemeks olev asi. Eelkõige eeldab asja vastuvõtmise kohustuse täitmine, et ostja teeb müüjaga koostööd, et müüja saaks täita asja üleandmise kohustuse ja omandi üleandmise kohustuse. Asja vastuvõtmise kohustus seisneb ka ostja kohustuses asi oma valdusesse võtta ja „vabastada müüja või müüja ülesandel müüdud asja hoidvad, vedavad või sellega muul viisil seotud isikud asja valdamise kohustusest“.<ref name=":4">{{Raamatuviide|autor=P. Kalamees jt.|pealkiri=Lepinguõigus|aasta=2017|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=61}}</ref>
== Lepingu rikkumine müüja poolt ==
Müüjapoolsete kohustuste rikkumise tuvastamise puhul on oluline teha vahet, kas tegemist on lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisega või mõne muu kohustuse rikkumisega, eelkõige kohustuse täitmatajätmisega ja täitmisega viivitamisega. Vaheteo olulisus seisneb [[Vastutus|vastutusrežiimis]]. Nimelt allub lepingutingimustele mittevastava asja üleandmine vastutuse erirežiimile, mis on sätestatud VÕS §-ides 217-227. Kohustuse täitmatajätmise ja täitmisega viivitamise puhul kohaldub aga üldosa lepingulise vastutuse üldrežiim.<ref name=":4" />
==Bibliograafia==
| |||