Erinevus lehekülje "Lihula" redaktsioonide vahel

Lisatud 6971 baiti ,  9 kuu eest
resümee puudub
(Periodiseerimine korrektseks)
[[File:Lihula112.jpg|thumb|Vaade Lihula Kultuurimajale ja lossile 47 meetri kõrguselt]]
[[Pilt:Roheline Lihula.jpg|pisi|Lihula peatänava algus]]
'''Lihula''' (saksa keeles ''Leal'') on [[vallasisene linn]] Lääne-Eestis, mis asub [[Pärnu maakond|Pärnu maakonnas]], [[Lääneranna vald|Lääneranna vallavallas]]. keskusAjalooliselt on Lihula kuulunud pikalt [[Pärnumaa|Pärnumaa]] koosseisu ja seal asunud mõisad on olnud [[Lihula kihelkond|Lihula kihelkonna]] keskusteks.
Lihula elanike arv on 2019. aasta seisuga 1201 inimest.<ref>/Statistikaamet: https://estat.stat.ee/StatistikaKaart/VKR, vaadatud 02.11.2019</ref>
 
==Nimi==
Aastatel 1991–2017 oli Lihula [[Lääne maakond|Lääne maakonna]] [[Lihula vald|Lihula valla]] keskus.
Saksa keeles on Lihula nimekujud olnud 1211 Leale, 1519 Leal, 1798 Lihhola. Lihula nime teket on seletatud mitmeti. Nii on lähtealuseks peetud sõnasid liha, liga või ligu, aga ka lehu (’sopp, muda’). Tõenäoliseks on peetud asula nime algset kuulumist mäel asuvale muinaslinnusele, mis muudab madala maaga seonduvad liga ja ligu tähenduselt sobimatuteks.<ref>/Eesti kohanimeraamat. Koostaja: Marja Kallasmaa jt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 319-320.</ref>
 
==Ajalugu ja haldusjaotus==
===Muinasaeg===
Lihula linnusemäelt pärineb Läänemaa vanim inimtegevuse tõend, 6000-7000 aasta tagusesse aega kuuluv tumehallist tulekivist uurits. Lihula kiviaegse asula jäljed on oletuslikult jäänud hilisemate kultuurikihiladestuste alla.<ref>/Mati Mandel. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 25-26.</ref> Lihula paiknes ajalooliselt olulisel teetrassil, kuna muinasajast saadik toimus liikumine Tallinna sadamakohast ühe peamise suunana Tallinn-Jälgimäe-Nissi-Lihula-Pärnu-Riia.<ref>/Tõnu Raid. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 153.</ref>
Lihula linna ajalugu ulatub juba kiviaega, kui ligemale II a.t alguses oli Lihula pank kõigest laid Läänemeres. On tõenäoline, et esimesed asukad jõudsid Lihulasse II a.t jooksul, mida kinnitab ka kivikirveste leiud Lihula panga kõrvalt.<ref>/Vello Lõugas ja Jüri Selirand, Arheoloogia Eestimaa Radadel, Tallinn 1989, lk 112-113
</ref>
 
[[Pilt:Lihula kirik 2005.jpg|pisi|[[Lihula kirik]]]]
[[Pilt:Lihula manor house 24Sep2008.jpg|pisi|[[Lihula mõis]]a härrastemaja]]
[[Lihula linnus]]e [[kultuurikiht|kultuurikihist]] saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.<ref name="eW6Ya" /> 13. sajandi alguses asus Lihula linnus [[Lihula muinaskihelkond|Lihula muinaskihelkonnas]]<ref name="IsK8j" /> ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas<ref name="Magi" /> või isegi kogu Eestimaal.<ref name="A7TDV" /> Linnus kaitses olulist [[sadam]]akohta<ref name="Magi" /> ja selle tähtsusele ostutab ka asjaolu, et kui [[Riia piiskopkond|Riia piiskop]] [[Albert (Riia piiskop)|Albert]] pühitses 1211. aastal Eestimaa piiskopiks [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderichi]], senise [[Dünamünde klooster|Dünamünde kloostri]] [[abt]]i<ref name="8zeXh" />, siis kavandati ta tulevase piiskopkonna keskust Lihulasse ja teda nimetati dokumentides ka [[Lihula piiskop]]iks.<ref name="KzyAC" />
 
===Kesk- ja varauusaeg===
[[Henriku Liivimaa kroonika]] teatel tegi riialaste (Riia piiskopi ja [[Mõõgavendade ordu]]), [[latgalid|latgalite]] ja [[liivlased|liivlaste]] vägi 1218. aastal rüüsteretke Läänemaale, mille järel kõikide sealsete kihelkondade vanemad sõlmisid nendega rahu, lubades end [[ristimine|ristida]] lasta, iga-aastast maksu tasuda ja pantvange anda<ref name="mZfjF" /> 1219. aastal määras piiskop Albert ametisse uue Lihula (Eestimaa) piiskopi [[Hermann (Eestimaa piiskop)|Hermanni]]. 1220. aastal maabus (arvatavasti [[Lindanise lahing|Revalasse tunginud]] [[Taani kuningriik|Taani]] kuningaga kooskõlastatult) Läänemaal [[Rootsi]] kuninga [[Johan I]] vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et [[Lihula lahing]]ust võtsid osa ka läänemaalased. [[Läti Henrik]]u sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid [[Tallinn]]asse taanlaste juurde pageda.<ref name="Magi" /><ref name="cffhR" /><ref name="UARyq" />
1211. aastal nimetas Riia peapiiskop Albert von Buxhoeveden abt Theodrechi Eestimaa piiskopiks ja Lihula oma soodsa asukoha tõttu Eestimaa piiskopi residentsiks. Nimelt asus Saare-Lääne piiskopi esimene rajatud linnus varasema muinaslinnuse kohal. Piiskop Theodrechi hukkumisel Tallinna lahingus 1219. aastal nimetas piiskop Albert tema järglaseks Lihula piiskopina enda venna Hermanni, kes oli abt püha Pauluse Bremeni benediktlaste kloostris. Taanlaste saabumisega Eestimaale kujunes Riia ja Taani vastasseis. Tõenäoliselt kooskõlas Taani kuninga poliitikaga tungis 1220. aastal Läänemaale Rootsi vägi kuningas Johan Sverkessoni juhtimisel. Rootslased asusid ristima ja kirikuid ehitama ning oma võimukeskuseks tegid nad Lihula, mida Riia pidas piiskop Hermanni omanduses olevaks. Kuningas Johani lahkumise järel tagasi Rootsi ründasid Lihulat saarlased ning toimunud Lihula lahingu järel suutsid vaid vähesed linnuses paiknenud inimesed end päästa, põgenedes taanlaste juurde.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45-50; 334.</ref>
 
Lihulas rajati kivilinnus Saksa ordu ja piiskopi koostöös peale 1238. aastat, kui pool linnust oli loovutatud ordule. Peahoone üks külg oli kumer ja sisehoov kujunes poolringikujuliseks, kuna linnuse ringmüür järgis muinaslinnuse piirjooni.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45; 334.</ref> Linnus täitis ka piiskopi-ja ordumõisa puhul maahärrade elamu rolli, mistõttu ehitati juurde vaid aidad ja veski.<ref>Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 75.</ref>
===Keskaeg===
1224. aastal, pärast Eestimaa mandriosa lõplikku allutamist riialaste ja Taani võimule, määrati Eestimaa piiskopi Hermanni valitsemise alla [[Ugandi]]. Kuigi Läänemaa koos Lihulaga läks Riia piiskopile, jätkati mõnda aega Hermanni kutsumist Lihula piiskopiks. Hermanni ametinimetus muudeti [[Tartu piiskop]]iks 1235. aastal. Aastatel [[1234]]–[[1251]] oli Lihula [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonna]] [[piiskop]]i residents.<ref name="MmYVr" />
 
Senine keskuste võrgustik muutus üldiselt keskaegse linnastumise käigus ja Lihula oli üks neid keskusi, mis pidi hoolimata oma potentsiaalist leppima senisest vähem olulise kohaga asustushierarhias. Kuigi piiskopkonna esimest keskust üritati rajada Lihulasse, puuduvad andmed selle keskuse linnastaatusest. On võimalik, et Saare-Lääne piiskop püüdis Lihulas kehtestada esialgu mõningaid eriõigusi. Kuigi Lihulas leidus 16. sajandil kodanikke, kes vandusid piiskopile eraldi truudust, on neid andmeid Lihula linnaks pidamiseks liiga vähesteks peetud. Kuigi Lihulal puudusid linnaprivileegid, tuleb selle alevi elanike lugeda Eesti keskaja linnaelanikkonna hulka. Selliste asulate elanikkonna tõenäoliseks suuruseks on peetud 100-200 elanikku.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk lk 124-126; 181</ref>
Aastatel 1238–1242 ehitati [[Lihula linnus|Lihula kivilinnus]] esialgsel kujul. [[13. sajand Eestis|13.]]–[[15. sajand Eestis|15. sajandil]] oli Lihula [[Lihula komtuurkond|Lihula komtuurkonna]] keskus, [[1470. aastad|1470. aastatel]] ühendati see [[Pärnu komtuurkond|Pärnu komtuurkonnaga]].{{lisa viide}}
 
Lihulas rajati linnuse vahetusse lähedusse oletatavasti aastatel 1275-1285 naistsistertslaste klooster, mis viitab asula suuremale asustusele juba 13. sajandil. Klooster lõpetas tegevuse 16. sajandi keskpaigas sõdade tõttu tegevuse.<ref>Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 70-71.</ref>
[[Eesti keskaeg|Keskajal]] ja [[Eesti varauusaeg|varauusajal]] oli Lihula [[Lihula kihelkond|Lihula kihelkonna]] keskus.{{lisa viide}}
 
16. sajandi keskel jagunesid ordu alad Läänemaa mandriosas Lihula, Matsalu ja Sõtküla ametkondadeks, mille keskusteks olid ordumõisad. Lihula ametkond hõlmas suurt osa Karusse kihelkonnast ja kogu Lihula kihelkonda. Lihula ametkond ise jagunes omakorda viieks vakuseks, milleks oli Sipa, Õeküla, Järise, Nurme ja Tuudi vakused. Selleks ajaks kuulus Lihule linnuselääni 65 külas oli 16. sajandi teisel poolel keskmiselt 4-5 peret.<ref>Eesti ajalugu II, lk 318.</ref>
===Uusaeg===
 
[[1786]] asutati Lihula [[vallakool]].{{lisa viide}}
[[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]] ajal 1562. aastal suutis Rootsi laiendada enda võimuala, hõivates muuhulgas Lihula Läänemaal. Kuid 1576. aasta alguse Vene väe uue pealetungi käigus Liivimaale alistus Lihula 27. jaanuaril [[Ivan IV]] armeele ilma vastupanuta. Liivimaa kuni 1582.-1583. aastani Vene võimu all olles kuulus Lihula koos rea teiste linnustega Pärnu alla, kuna nad vallutati sealt lähtudes. Olles kõrvaline linnus, juhtis Lihula garnisoni madalamat päritolu pealik.<ref>Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 57, 102-105; 189</ref>
 
Rootsi riigi võimu alla minekul moodustati Lihula linnuselään, mis hõlmas Lihula, Kirbla, Karuse, Hanila, Mihkli ning osaliselt Martna kihelkonna mõisaid ja külasid. Linnuselääni ei suudetud aga koos hoida, sest Lihulast ei kujunenud tugevat keskust. Juba 1615. aastaks oli lään juba osadena välja jagatud, mida sõdiv Rootsi riik ei suutnud enam välja lunastada. Rootsi riik hakkas majandusolukorra leevendamiseks Harju-Viru õiguse järgi Rootsi kõrgaadlile maid müüma. 1630./31. aastal ostis Lihula mõisalääni Rootsi sõjaväelane ja poliitik Åke Tott, kes asus kokku koguma endise linnuselääni maid. Tema poeg, Liivimaa kindralkuberner [[Claes Tott]] on tuntud oma 1668. aasta maapolitseikorralduse poolest, millega piirati talupoegade liikumisvabadust ning juurutati sunnismaisust.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel I. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2012, lk 90-115.</ref>
 
Vanim Lihula plaan pärineb aastast 1645, millel kujutatud asustuspilt annab aimu ka keskaegse Lihula välisilmest. Kaartil on fikseeritud asula krundijaotus ning koostati arvatavasti Lihula kodanike ja mõisa vahelise konflikti tulemusel, kus Åke Tott ja Lihula linnusepealik Blasius Smetana ei olnud nõus tunnistama kodanike omandiõigusi nende kruntidele. Lihulat ähvardas täielik likvideerimine, kuid kodanike eest astus välja Eestimaa kuberner Erik Oxenstierna. <ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 57-68.</ref>
 
17. sajandi kaartide põhjal on kogu Eesti teedevõrgu kujunemisel tähtsat rolli mänginud Lihulat läbiv ajalooline teetrass, nimelt Tallinn-Jälgimäe-Laitse-Kullamaa-Lihula-Virtsu.<ref>Tõnu Raid. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 149-150.</ref>
 
===Uusaeg ja lähiajalugu===
Venemaa koosseisu kuuludes oli Lihula [[Eestimaa kubermang|Eestimaa kubermangus]], 1783. aastast [[Haapsalu kreis|Haapsalu ja Lääne kreisi]] Ranna-Lääne osas.
 
1883. aastal maiste eeliste, ennekõike maasaamise ootuses Läänemaal alanud [[usuvahetusliikumine]] sai alguse Lihulast, kus kohaliku pastori vahekord rahvaga oli halb. Lihulast laienes liikumine naaberkihelkondadesse. Aasta jooksul astus Läänemaal õigeusku üle 2460 inimese.<ref>Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 323-324.</ref>
 
1925. aastal alustas Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu Lihula komitee raha kogumist Lihula vabadussamba ehitamiseks. Sammas valmis alles 1935. aastaks. Kuna Nõukogude perioodil sammas kohalikul tasandil poliitilisi pingeid tekitas, otsustati see 1949. aasta kevadel õhkida. Vabadussammas taasavati 23. juunil 1993.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 65-75.</ref>
 
1929. aastal ehitati ümber Lihula haridusseltsi ja Lihula karskusseltsi eestvedamisel Tallinna mnt 29 asuv kuur, kuhu loodi laululava. See valmis kohalike kultuuriharrastajate kätetööna. Samal aasta talvel tekkis mõte korraldada suurem laulupäev, mistõttu oli tarvis ehitada ka suurem laululava. See tehti [[Lihula mõis|Lihula mõisa]] härrastemaja taha. 1949.-1950. aastal ehitati teine laululava Lihula parki tähistamaks esimese sõjajärgse viisaastaku lõppemist. See sündmus oli seotud ka 1950. aasta laulupeoga, mille eelproovid pidid aset leidma piirkondlikel laulupäevadel. Hiljem ehitati kolmas laululava 1964. aastal ning seoses Lihula vabadussamba taastamisega neljas 1990. aastate alguses.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 59-64.</ref>
 
Linna läbis aastatel 1931-1968 [[Rapla-Virtsu raudtee|Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee]]. Lihula IV klassi jaam jäi [[Kirbla]] ja [[Tuudi]] peatuskohtade vahele.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 101.
</ref>
 
Eesti NSV perioodil moodustati 1950. aastal [[Lihula rajoon]], mis likvideeriti 1961. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal asutati Lihulas ühe [[Koolinoorte vastupanuorganisatsioonid|koolinoorte põrandaaluse organisatsioonina]] Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis nimetati hiljem ümber Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks.<ref>Eesti ajalugu VI. Iseseisev Eesti. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 330.</ref>
[[1930]] toimus Lihula I [[laulupidu]]. 4. augustil [[1935]] avati [[Lihula Vabadussõja mälestussammas|Lihula vabadussammas]], mis lasti õhku 1948 ja taastati [[1988]]-[[1993]].{{lisa viide}}
 
Lihula alevi [[omavalitsus]]lik staatus kinnitati aastal 1991.<ref name="riigiteataja1991" /> [[1993]] sai Lihula linnaks. [[1999]]. aastal liitusid Lihula linn ja vald, [[Lihula vald|Lihula vallaks]].{{lisa viide}}<ref>http://www.mois.ee/laane/lihula.shtml, vaadatud 02.11.2019</ref>
Aastatel [[1931]]–[[1968]] oli [[Rapla–Virtsu raudtee|Rapla–Virtsu kitsarööpmelisel raudteel]] [[Lihula raudteejaam]].{{lisa viide}}
 
24. oktoobril 2017. aastal jõustus [[Hanila vald|Hanila]], [[Koonga vald|Koonga]], [[Lihula vald|Lihula]] ja [[Varbla vald|Varbla]] valdade ühinemine ning uue moodustunud omavalitsusüksuse nimeks sai Lääneranna vald, mis kuulub Pärnu maakonda.<ref>https://www.laanerannavald.ee/tutvustus-ja-asukoht, vaadatud 02.11.2019</ref>
[[1950]]–[[1961]] oli Lihula [[Lihula rajoon]]i keskus. [[1957]] moodustati Lihula Keskkoolis Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis 1958 nimetati ümber [[Eesti Vabadusvõitlejate Liit|Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks]].{{lisa viide}}
 
==Haridus==
Lihula alevi [[omavalitsus]]lik staatus kinnitati aastal 1991.<ref name="riigiteataja1991" /> [[1993]] sai Lihula linnaks. [[1999]]. aastal liitusid Lihula linn ja vald, [[Lihula vald|Lihula vallaks]].{{lisa viide}}
Lihula haridusajaloo esimese tähisena saab märkida 1587. aastat, kui Rootsi kirikutegelane David Dubberch andis Lihula kirikut visiteerides korralduse koolmeistri palkamiseks. 1786. aastal avati Lihulas algkool. 1938. aastal avati keskharidust pakkuv Lihula Erareaalkool. 1940. aastast tegutses Lihulas keskkool, mis 1995. aastal nimetati Lihula Gümnaasiumiks.<ref>Lihula gümnaasiumi koduleht: https://lihulakool.laaneranna.ee/kooli-ajalugu/, vaadatud 03.11.2019</ref>
 
==Lihulaga seotud kuulsad isikud===
Lihulas on oma [[Lihula kultuurimaja|kultuurimaja]].{{lisa viide}}
1865. aastal sündis Lihulas eesti jurist ja riigikohtunik [[Harald_Jucum|Harald Jucum]].
Lihula vallas sündis 1879. aastal maadleja [[https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Vahar|Gustav Vaher]], kes oli maailmameister.
 
[[Pilt:Lihula.jpg|pisi|500px|tühi|Vaade Lihula peatänavale]]
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name=[Eesti kohanimeraamat. Koostaja: [[Marja Kallasmaa]] jt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 319-320.]</ref>
<ref name="Magi">[[Marika Mägi]]. [https://www.etis.ee/ShowFile.aspx?FileVID=28741 Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.]. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad [[Marek Tamm]], [[Linda Kaljundi]], [[Carsten Selch Jensen]]. Lk 328</ref>
<ref name="riigiteataja1991">[https://www.riigiteataja.ee/akt/13075321 Jõgeva maakonna Pajusi, Palamuse, Puurmanni, Põltsamaa, Tabivere ja Torma valla ning Põltsamaa linna, Järva maakonna Kabala ja Väätsa valla, Lääne maakonna Lihula alevi ning Ridala ja Taebla valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta (vastu võetud 12.12.1991)]</ref>
2

muudatust