Erinevus lehekülje "Maa magnetväli" redaktsioonide vahel

P
ette ennustama > ennustama
P (pisitoimetamine)
P (ette ennustama > ennustama)
 
 
== Tekkimine ==
[[Pilt:Outer core convection rolls.jpg|pisi|Pildil on näha spiraalse kujuga konvektsioonivoolud, mis on [[geodünamo-mudel]]i kohaselt Maa magnetvälja tekkepõhjusekstekke põhjuseks]]
Maa magnetvälja kirjeldavaid mudeleid on mitmeid. Varem arvati, et Maa sisemuses on suur püsimagnet. Hilisema ja populaarsema mudeli järgi toodab Maa magnetvälja nn geodünamo <ref>Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.</ref>. Maa 5150–6360 [[Kilomeeter|kilomeetri]] sügavusel asuvat tahket [[sisetuum]]a ümbritseb 2890–5150 kilomeetri sügavusel asuv vedel [[välistuum]], milles toimuvad sarnaselt [[vahevöö]]ga soojuse ülekandega seonduvad aine [[konvektsioon]]ivoolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning johtuva konvektsiooni tõttu tekivad sularaua voolud, mis omakorda indutseerivad elektromagnetvälja. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu [[Lorenzi jõud|Lorenzi jõule]] ja [[Coriolisi efekt]]ile on välistuumas konvektsioonivoolud spiraalse kujuga<ref>A. M. Soward, Geomagnetism and Palaeomagnetism, NATO ASI Series, 1988, lk. 298.</ref>. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga [[elektrivool]]u, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja.
 
== Pooluste liikumine ==
[[Pilt:NASA 54556main nmppath2001 med.gif|pisi|vasakul|Maa põhjapooluse liikumine üle Kanada arktikaArktika, 1831&ndash;2001.<ref name ="NASA_1">NASA, http://science.nasa.gov/science-news/science-at-nasa/2003/29dec_magneticfield/</ref>]]
Pooluste liikumise kiiruseks on täheldatud kuni 40 kilomeetrit aastas. Pooluste rände põhjustavad arvatavalt välistuuma, milles magnetväli tekib, liikumise iseärasused. Välistuum pöörleb aastas kuni 0,2 kraadi rohkem kui tahke maakoor. Lisaks on välistuumasisesed protsessid ebakorrapärased. Mainitud mõjurite ja magnetvälja inklinatsiooniga pöörlemistelje suhtes selgitataksegi pooluste rännet.<ref name ="NASA_1"/>
 
== Pooluste vahetumine ==
Maa magnetvälja ajalugu kajastub muu hulgas ookeanipõhja riftivööndites tardlaavas. Osad basaltkivimid säilitavad tardumisel välise magnetvälja suuna. Pooluste vahetumisel välja suund muutub. Korduvatel pooluste vahetumisel tekib miljonite aastate lõikes erisuunaliste magnetväljadega tardkivimite kihistik. Erinevate meetoditega on võimalik kihtide vanust määrata.
Viimane vahetumine toimus ligikaudu 780 000 aastat tagasi. Vahetumine on ebaregulaarne, keskmiselt 300 000 aastase perioodiga, nähtus. Järgmist pooluste vahetumise sündmust ei osata seetõttu ette ennustadaprognoosida<ref name="NASA_1"/>. Tekkepõhjusteks arvatakse ühest küljest stohhastilisi protsesse. Teisest küljest võib vahetumist põhjustada näiteks laama subduktsioon, mis võib vahevöö konvektsiooni häirida ning pöördumisprotsessi algatada. Juhul kui magnetväli selles protsessis hajub, siis võtab see aega kuni paar tuhat aastat<ref name="NASA_1"/>.
 
== Välja tugevus ==
Magnetvälja tugevus on suurim poolustel ja nõrgim ekvaatoril. Globaalselt jääb magnetvälja tugevus 0,25–0,65 gaussigausi piiresse. Võrdlusena on keskmise külmkapimagneti tugevus ligikaudu 100 gaussi. Välja tugevuse miinimum on Lõuna Ameerika kohal, maksimum aga Põhja-Kanada, Siberi ja Austraaliast lõunasse jääval Antarktika ranniku kohal.<ref>NOAA, http://www.ngdc.noaa.gov/geomag/</ref>
Maa magnetvälja tugevus on alates 19. sajandist vähenenud kuni 10% võrra <ref name="NASA_1"/>
 
112 102

muudatust