Soomepoisid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida:
Esimesed soomepoisid olid [[1939]]. ja [[1940]]. aastal [[Eesti]]st Soome põgenenud mehed, kes soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva [[Punaarmee]] vastu [[Talvesõda|Talvesõja]]s. [[Jätkusõda|Jätkusõjas]] kuulus enamik soomepoisse [[200. jalaväerügement|200. jalaväerügemendi]] (JR200) koosseisu, Eesti vabatahtlikke võitles ka nt mereväes ja kaugluurerühmades. Kokku võitles Eesti mehi "Soome vabaduse ja Eesti au" nimel, nagu ütles nende moto, umbes 3500 meest, kellest hukkus Soomes umbes 200. Mereväes moodustasid eestlased lausa 10%.
Augustis 1944 oli neil võimalus tulla Eestisse oma kodumaa eest võitlema, mida enamik ka tegi. [[19. august]]il saabusid nad [[Paldiski sadam]]asse. Suhted [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioonivägede]] ja Soomest naasnud vabatahtlike vahel ei olnud usalduslikud ning Saksa väejuhatus hajutas soomepoisid eri väljaõppelaagrites ja rindel.
Tartu rindel osalesid soomepoisid, [[46. Relva-SS Grenaderirügement|46. Relva-SS Grenaderirügemendi]] III pataljonina augusti lõpus alanud Saksa poole vasturünnakus, mille tulemusena rinne stabiliseerus septembri keskpaigani. [[Pupastvere lahing]]us, [[28. august]]il sai haavata 170 ja langes 34 meest. 40 mehele anti vapruse eest [[raudrist]]id. Viimase lahingu Tallinna eest pidasid just soomepoisid koos [[Pitkapoisid|pitkapoistega]] 22. septembril [[Pääsküla]]s. Järgnenud [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1992)|Nõukogude okupatsiooni]] ajal paljud neist [[Repressioon|represseeriti]]. == Väljapaistvamad soomepoisid ==
| |||