Eerik Heine: erinevus redaktsioonide vahel

Heine vabanes [[1956]]. aastal [[Lääne-Saksamaa]] kantsleri [[Konrad Adenauer]]i Saksa sõjavangidele saavutatud [[amnestia]]ga ja asus elama Lääne-Saksamaale. 1957. aastal asus ta elama ema juurde [[Toronto]]sse [[Kanada]]s. Ta abiellus kirjanik [[Arved Viirlaid|Arved Viirlaiu]] naiseõe Ilse Hildegard Varresega. Heine jutustustele tuginedes kirjutas Viirlaid suure tähelepanu pälvinud romaani metsavendlusest "[[Vaim ja ahelad]]", mis ilmus [[1961]]. aastal. Selle peategelane [[Eerik Horm]] on tegelikult Eerik Heine. Romaanile ilmusid järjed "[[Kustuvad tuled]]" (1965), "[[Sadu jõkke]]" (1965), "[[Kes tappis Eerik Hormi?]]" (1974) ja "[[Surnud ei loe]]" (1975). 1963. aastal vändati Kanadas temaHeine kirjutatud stsenaariumi alusel Eesti sõjajärgset metsavendlust kajastav amatöörmängufilm "Legendi loojad".

1963. aastal levis tema kohta Ameerika Keskluureagentuuriga[[Luure Keskagentuur]]iga (CIA) seotud isikult lähtuv info, mis tembeldasinformatsioon Heine sidemetest Nõukogude agendiksluure KGB-ga. Heine poolt 1964. aastal alustatudalgatatud kohtuprotsess oma nime puhastamiseks lõppes 1971. aastal tulemusteta.<ref>Hellar Grabbi "Eerik Heine saaga ja Arved Viirlaiu romaanid". Looming, 1/2007</ref>

TöötasHeine töötas eestlastele kuuluvas pildiraamitööstuses Torontos, hiljem elas metsatalus Põhja-Ontarios. 2002. aastal autasutatiautasustas president [[Arnold RüütliRüütel]] pooltHeinet [[Kotkaristi teenetemärk|Kotkaristi teenetemärgi IV klassiga]]. SuriEerik Heine suri 21. augustil 2008 Torontos eestlaste vanadekodus "Ehatare".