Eerik Heine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P →Viited |
Elmar värs (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
9. rida:
[[7. august]]il [[1951]] mõistis [[NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i juures asuv [[Erinõupidamine]] talle [[Vene NFSV kriminaalkoodeks]]i [[§ 58|§ 58-4]] ja [[§ 182]] l. 1 alusel 10 aastat tööparanduslikku laagrit. Ta saadeti [[Arhangelski oblast]]is asuvasse [[Kargopollag]]i.<ref>Erik Heine MGB juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.23607</ref>
Heine vabanes [[1956]]. aastal [[Lääne-Saksamaa]] kantsleri [[Konrad Adenauer]]i Saksa sõjavangidele saavutatud [[amnestia]]ga ja asus elama Lääne-Saksamaale. 1957. aastal asus ta elama ema juurde [[Toronto]]sse [[Kanada]]s. Ta abiellus kirjanik [[Arved Viirlaid|Arved Viirlaiu]] naiseõe Ilse Hildegard Varresega. Heine jutustustele tuginedes kirjutas Viirlaid suure tähelepanu pälvinud romaani metsavendlusest "[[Vaim ja ahelad]]", mis ilmus [[1961]]. aastal. Selle peategelane [[Eerik Horm]] on tegelikult Eerik Heine. Romaanile ilmusid järjed "[[Kustuvad tuled]]" (1965), "[[Sadu jõkke]]" (1965), "[[Kes tappis Eerik Hormi?]]" (1974) ja "[[Surnud ei loe]]" (1975). 1963. aastal vändati Kanadas tema kirjutatud stsenaariumi alusel Eesti sõjajärgset metsavendlust kajastav amatöörmängufilm "Legendi loojad".
1963. aastal levis tema kohta Ameerika Keskluureagentuuriga (CIA) seotud isikult lähtuv info, mis tembeldas Heine Nõukogude agendiks. Heine poolt 1964. aastal alustatud kohtuprotsess oma nime puhastamiseks lõppes 1971. aastal tulemusteta.<ref>Hellard Grabbi "Eerik Heine saaga ja Arved Viirlaiu romaanid". Looming, 1/2007</ref>
Töötas eestlastele kuuluvas pildiraamitööstuses Torontos, hiljem elas metsatalus Põhja-Ontarios. 2002. aastal autasutati president Arnold Rüütli poolt Kotkaristi IV klassiga. Suri 21. augustil 2008 Torontos eestlaste vanadekodus "Ehatare".
==Viited==
| |||