Erinevus lehekülje "Baribal" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
Baribali ajalooliseks levilaks on suurem osa Põhja-Ameerikast, tänapäeval leidub neid Põhja-Ameerika hõredamalt paiknevatel metsastunud aladel.<ref name="plan" />
Ka praegu asustavad baribalid suurt osa oma ajaloolisest, tänapäeva [[Kanada]] aladel paiknevast, levilast, neid ei leidu vaid lõunapoolsetel põllumajandusaladel Albertas, Saskatchewanis, ja Manitobas. [[Prints Edwardi saar]]elt on liik olnud välja surnud 1937. aastast alates. 1990-ndate keskel seitsmes Kanada provintsis tehtud uurimusest selgus, et kogu Kanada baribalipopulatsioon koosneb 396 000 – 476 000 isendist.<ref name="canada" />
[[USAAmeerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] baribalide levila on koondunud riigi kirdeossa, põhjapoolsesse loodeossa, [[Kaljumäestik]]u piirkonda, läänerannikule ja [[Alaska]]le, ülejäänud regioonides muutub levila katkendlikuks või puudub liik hoopis. Hiljutised vaatlused [[Ohio]]s viitavad, et baribalid on oma levilat viimase kümnendi jooksul laiendanud, küll aga ei arvata, et need laiendused inditseeriksid veel stabiilselt jätkusuutlikke uusi [[populatsioon]]e. 1990. aastate alguses 35 osariigis läbi viidud uuringud näitavad, et peale Idaho ja Mehhiko aladel leiduvate populatsioonide on baribalide hulk stabiilne või kasvav. Kokku leidub USA-sAmeerika Ühendriikides hinnanguliselt 339 000 – 465 000 isendit.<ref name="us" />
1993. aasta seisuga oli Mehhikos teada neli piirkonda, kus leidus baribalipopulatsioone. Mehhiko on ainus riik, kus baribal on klassifitseeritud ohustatud liigina.<ref name="plan" />
 
==Elupaik==
Kogu levila ulatuses on populatsioonide elupaigaeelistused mitmete karakteristikute alusel sarnased – baribale leidub piirkondades, kus on võrdlemisi läbipääsmatu maastik, vohav alustaimestik ja palju söödavat materjali. Teistest karuliikidest pisut erinev kohandumine metsaalade ja tiheda taimkattega võib olla algselt seotud suuremate ja agressiivsemate karuliikide konkurentsiga, kes hõivasid suurema osa traditsioonilistest sobilikest elupaikadest <ref name="Lariviere" />, samuti suuremate kiskjate nagu näiteks mõõkhambulise tiigri ja Ameerika lõvi kaaslusest, kes võisid baribalidele jahti pidada. Kuigi üldiselt eelistavad baribalid elupaigana metsaalasid, võivad nad kohastuda ellujäämiseks ka linnalähedastes piirkondades, kui seal jagub kergesti hangitavat toitu ja piisavalt varjavat haljastust.<ref name="Hunter" /> Põhja-Ameerika mandriosas leidub baribale enamasti rohke taimkattega mäestikualadel 400–3000 meetri kõrgusel, Ameerika edelaosas ja [[Mehhiko]]s koosneb elupaik võsastunud metsadest, kuid neis piirkondades liiguvad karud vahetevahel ka avamaastikule, kuna tarvitavad toiduks seal leiduvaid [[viigikaktus]]eid. USAAmeerika Ühendriikide kaguosas on esindatud kaks põhilist elupaigatüüpi – Apalatši mäestiku lõunaosas elutsevad baribalid põhiliselt tamme- ja hikkori segametsades, kaguosa rannikualadel elutsevad karud aga lahtede lähistel ja soostunud aladel, mis pakuvad head varjevõimalust ning kus peamiseks puuliigiks on valge seeder. Levila kirdeosas on elupaigaks samuti segametsad ([[pöök]], [[vaher]], [[kask]] ja erinevad okaspuuliigid). Mööda [[Atlandi ookean]]i rannikut pakuvad elupaiku aga jälle okaspuumetsad. Põhjapoolsete metsatüüpide piirkondades asuvad samuti baribalidele olulised elupaigakomponendid – võsastikud, kuivad ja märjad niidud, tõusuvee alla jäävad piirkonnad ja kaldaäärsed alad, kus leidub palju söödavaid seemneid tootvaid puuliike. Kaljumägedes domineerivad elupaikadena kuusemetsad. Aladel, kus inimtegevust on võrdlemisi vähe, näiteks Kanada ja Alaska ääremaadel, leidub baribale rohkem ka tasandikualadel.<ref name="Lariviere" />
 
==Välimus==